Autor: Ranno Sõnum, Tartu Ülikooli ajalootudeng
Nõukogude okupatsiooni ajal rajati Viimsi poolsaarele okupatsiooniarmee jaoks arvukalt militaarobjekte ja siin asusid ka mitmed väeosad. Juba 1950. aastate alguses ehitati Lubjamäe läänenõlva alla Nõukogude ehituspataljoni poolt seitse silinderjat kütusemahutit, milles hakkas paiknema 3063. kütuseladu. Tänasel päeval on kahes kütusemahutis ka Viimsi Artiumi kaasaegse kunsti galerii ning vabaõhulava.
Iga selle lao mahuti on 10 m kõrge ja väline diameeter 18 m. Välivaates võib nende mahutite juures tänase päevani näha vaid ringmüüre, mille betoonist või paekivist allosa paksus on 60–70 cm ja silikaattellistest ülaosa paksus 51 cm. Ringmüüri sees olid diameetriga umbes 15 m metallmahutid, mille kogumaht oli umbes 12 500 m3 . Lisaks paiknes selle lao juures ka 6201. sõjaväe-, tuletõrje- ja päästekomando. Ühe sealse hoone katusele oli rajatud ka mereväebaasi reiditeenistuse vaatlus- ja sidepost nr 275.
Veel ehitati mahutite juurde pumbajaam ja kaevati tuletõrjevee tiik. Paigaldati kuni Miiduranna rannani maa-alused kütusetorud ja sealt edasi mööda merepõhja kulgevad torud. Need torud jõudsid välja Miiduranna lähedale merre ehitatud lühikese raudbetoonist kaijupini ehk nn reidikai juurde, kus said silduda tankivad sõjalaevad. Lubjamäe all olevatesse kütusemahutitesse jõudis kütus pumbates Miiduranna kõrgendikule rajatud raudteejaamast.
Veel asus Lubjamäe madalal, metsaga kaetud kirdepoolsel astangul mereväe 690. keemialadu. Lisaks asus nendest ladudest eemal, Viimsi mõisas, mis kuulus aastatel 1923– 1940 kindral Johan Laidonerile, Nõukogude põhjalaevastiku luurevalitsuse 8. mereraadiosalk (väeosa nr 31388), mis tegeles raadioluurega. Selle väeosa antennid pidasid ööpäevaringselt valvet ja püüdsid Atlandi ookeanil sõitvate NATO sõjalaevade signaale. 8. mereraadiosalgal oli ka peilingujaam (nn Sosna), mis asus Meriväljal Ranniku tee lõpus, ning saatejaam Pringi ja Leppneeme vahel ehk keset Viimsi poolsaart. Raadiosalgal olid ka üles pandud antennid Viimsi mõisa pargis ja Aiandi tee ning raudtee vahel. Lisaks ehitati sel ajal ka mõisa peahoone juurde kasarm ja tehnilisi hooneid.
Samuti ei jäänud Nõukogude armee militaarehitistest puutumata Miiduranna. Sealsele kõrgendikule rajati Leningradi (tänapäeval Peterburi) metrooehitajate poolt 45 m sügavune šaht, mille alaossa tehti ühenduskäik ja sealt omakorda läbindati kolm 800 m pikkust ning umbes 6 m diameetriga kirdesuunalist tunnelit vedelkütuse mahutamiseks. Selle maa-aluse kütusehoidla maht oli umbes 65 000 m3. Veel tuleb ära märkida, et nii Miidurannas kui ka Lubjamäe all olevad kütusehoidlad ei olnud igapäevaseks kasutamiseks. Nimelt hoiti neis Tallinna mereväebaasi vedelkütuse sõjavaru, mis eriolukorras oleks pidanud varustama ka Balti sõjaväeringkonna üksusi.
Raketibaasid Rohuneemes
Rohuneemes asus aastatel 1951–1959 seniitsuurtükidivisjoni linnak, mille patareid asusid Viimsi poolsaarel, kuid mõned patareid võisid asuda ka Aegna saarel. Järgnevalt asus samas kohas aastatel 1959–1968 üks seniitraketidivisjon, mis oli relvastatud S-75 tüüpi rakettidega, mille laskekaugus oli üle 30 km ja kõrgus kuni 25 km. Sellel olid ka tuumalõhkepeadega raketid, millele rajati erihoidlad. 1968. aastal toodi uuem raketidivisjon S-125, mille raketid olid mõeldud tabama lähi ulatusega ja madalalt lendavaid objekte. Selle divisjoni linnak asus praeguse aadressi järgi Kalmistu tee 17, kuid siiski alguses jagas see divisjon kasarmuhoonet S-75 raketidivisjoniga. Samuti tasub ära mainida, et S-75 raketidivisjoni territooriumil hoiti lühikest aega ka 100 mm õhutõrjekahureid. 1990. aasta kevadel toodi Rohuneeme veel uuem S-300PS raketikompleksiga divisjon. See paiknes siin kuni aastani 1992, mil raketibaas oma tegevuse lõpetas. Tänaseks päevaks on valdav osa Rohuneeme raketibaaside hooneid lammutatud, kuid rajatistest on säilinud näiteks tuumalõhkepeade hoidla.
Viimsi poolsaar oli ka üks osa Nõukogude Liidu piiritsoonist ja ka piirivalvurite poolt rajati siia vaatlusposte nii Leppneeme kui ka Tammneeme. Ühtlasi oli Leppneemes veel üks militaarobjekt, nimelt Nõukogude armee allveelaevade demagnetiseerimisekeskus, mille hooned on tänaseks päevaks ümber ehitatud ja asuvad erakätes. Kõigi nende objektidega on võimalik tutvuma minna – selleks on MTÜ Eesti Sõjaajaloo Pärand pannud kokku „Eesti sõjaajaloo teejuhi“ uusväljaande, mida on hea teejuhina kaasa võtta. Selle teejuhi Põhja-Eesti kaardile on kantud Viimsi poolsaarele rajatud militaarobjektid nii Nõukogude okupatsiooni ajast kui ka teistest ajaperioodidest.
