Viimsilane Pille Toompere tõlkis eesti keelde Georg Julius Schultz – Betrami teose “Balti visandid”, mis on meie kultuuriloos väga oluline ja tänuväärne ettevõtmine. Raamat on sisult väga hariv ja samas elamusterohke. Juba esimestest lehekülgedest hakkasid hargnema erinevad niidid, mis viisid nii äratundmiste kui ka uute põnevate teadmisteni. Ühe sellise niidi juhatusel purjetaksin Naissaarele.
Seiklus merel
„Balti visandid“ algab põneva meresõidu kirjeldusega, kus parajasti Prangli saarest mööda sõitev purjelaev suure tormi kätte sattub. Meremeestel on viimases hädas selge, et lõpp on lähedal, kuna laevas on täpselt kolmteist inimest. Nad otsustavad ühe, neile kõige nõialikumana näiva daami üle parda visata ja nii kõrgematele jõududele meelepärase teoga endale ellujäämist tagada. Täpselt samal ajal sünnib aga laevas laps neljateistkümnendaks reisijaks ja ärev olukord laheneb kenasti. Torm taltub ja laev jõuab õnnelikult sadamasse.
Naissaare tekkimine
Seda lugedes tuli kohe tuttavana ette üks rahvapärimus Naissaare tekkeloost, mille eelmise sajandi algul kogus Johan Mattias Eisen. Selles loos on võimaliku laeva uppumise põhjustajaks naine, kes oli varastanud kirikust armulaua leiva. Laevast leiti varguse sooritanu üles ja visati üle parda. Laev pääseski nii õnnetusest. Naine seekord küll pääses samuti. Veest kerkis tema päästmiseks jumalikul vahelesegamisel maa, millest saigi Naissaar.
Reisijate ohverdamine
Kuigi Julius Schultz Betram kirjutas oma raamatu pool sajandit varem, on mõlemal juhul tegemist väga sarnase motiiviga – surmast pääsemiseks heidetakse üle parda inimene. Mõlemal juhul on selleks naine. Laevareisijate arvumaagia puhul tuli paralleelse võrdlusena meelde tuntud jutuke kitsetallest, kes kümneni oskas lugeda.
Selliste uskumuste alged võivad ulatuda sajandite või lausa aastatuhandete taha ja ajapikku on tekkinud palju erinevaid variatsioone. Inimohverdamine jumalate leevendamiseks on ka küllaltki levinud komme erinevates kultuurides palju sajanded. Kreeklaste juht Trooja sõjas, Agamemnon, pidi ohverdama enda tütre Iphigeneia. Mõnede versioonide kohaselt see toimuski, kuid paljude versioonide kohaselt päästis jumalanna Artemis siiski noore naise elu. Siinsetest paikadest teame üleskirjutist, et kohalikud elanikud tahtsid 1375. aastal ohverdada merre rootslastest rohuneemlasi. Tol korral päästis mehed Birgitta.
Arvestades Schultz Betrami mõnusalt kerget sulge, ei ole muidugi selge, kas meremehed veel XIX sajandi lõpus ka tegelikult kolmeteistkümnendaks osutunud proua merre oleksid visanud.
Marie Under
Naissaare kohta Eiseni poolt kogutud ja avaldatud pärimuse põhjal kirjutas Marie Under imeilusa poeemi “Naissaare sünd” (1928). Under lisas rahvajutule omalt poolt sisu ja tekkis kaasahaarav lugu mitmetahulise moraali ja dramaatikaga. Kahjuks pole andmeid, kas Under ka ise Naissaarel käis, aga poeem on vana pärimust tugevasti ja tänuväärselt kinnistanud.
Eino Leino
Marie Under ei olnud siiski esimene, kes Naissaarest poeemi kirjutas. Pigem võiski ta olla inspireeritud Soome ühest väljapaistvaimast poeedist Eino Leinost, kes oli juba 1914. aastal kirjutanud poeemi “Naissaari”. Arvatakse, et muusaks selle ballaadi kirjutamisel oli eestlanna Hella Wuolijoki, kes Leinot 1914. aastal tugevasti loominguliselt mõjutas. Eino Leino polnud küll siis veel Eestis käinudki. Aino Suits on meenutanud, et kui Eino Leino esimest korda Eestisse reisis, 1921. aastal, siis deklameeris ta seda ballaadi laeval, kui Naissaar nähtavale ilmus. Just Naissaare ballaadis korduva rea – nii kaunilt kajakad vee kohal nutavad – kirjutas Hella Wuolijoki Eino Leino lahkumispärjale.
Kivistunud naine
Selles kaunis poeemis on samuti tekkelugu. See jutustab, kuidas igatsev naine muutus veest kerkivaks rahnuks. Igatseva naise kiviks muutumine on samuti maailma mütoloogias ja kirjanduses levinud motiiv. Juba muistsete kreeklaste Echo (eesti keeles Kaja) muutus Narkissose tõttu kiviks. Reini jões on võimas Lorelei kalju, mille kohta on kirjutatud kunstmuinasjutte kiviks muutunud naise ainetel. Viimsi lähedal asus kuulus Iru Ämm, mis rahvamuistendi järgi oli kivistunud keerisnõid ja millele Kreutzwald andis dramaatilisema tõlgenduse kivistunud Linda näol. Eino Leino kivistunud naise võiks romantilisemad meresõitjad üles otsida… Kuigi see võib olla poeemi järgi ka ohtlik tegevus.
Kuna eesti keeles pole Eino Leino suurepärast poeemi Naissaarest enne tutvustatud, siis pakun seda lugeda enda tõlkes.
Naissaar- Eino Leino
Naissaare neemel suur valge kivi
meremeeste märgina helgib,
hukkunud laevu seal terve rivi,
lugu kurblikke saatusi nendib,
lugu meil kahel,
suveõhtuti vahel
– nii kaunilt kajakad vee kohal nutavad.
.
Kui valge vahuse rinnaga naine
püstiselt kerkib ta veest,
metsikult kisab ta marustes laineis
nagu ülimalt palutaks elu eest,
nagu surmaviis
kuulutaks siis
– nii kaunilt kajakad vee kohal nutavad.
.
Kuid siis kui vesi laisalt vaid kõigub,
merepind peeglina võbeleb,
vaikse kandlehäälega suu tal hõigub,
merekullana keha tal sädeleb
läbi laine, laisa,
öökumas paistab
– nii kaunilt kajakad vee kohal nutavad.
.
Mõnikord nüüd lained laulavad soojalt:
„Tuim kivi ta enne küll polnud,
ka temale hing oli kingitud Loojalt,
armastus tal võõras ei olnud.“
Mees saarele jõudis,
ära hommikul sõudis
– nii kaunilt kajakad vee kohal nutavad.
.
Ta lahkumist märkas, kui aovalgus käes,
ta rannale ummisjalu tormas,
ta vette kahlas, ehk kallimat näeb,
ta kutsus, tuleks tagasi armas,
kuid lainete taha
jäi silmsidest maha
– nii kaunilt kajakad vee kohal nutavad.
.
Ta trotsib kurbuses karme tuuli,
seistes kehaga voogude vahus,
kostub lõputult armsa hüüe ta huulilt,
jälle lembelugu laulab siis rahus,
ei kangelast näe,
viis meri ta käest
– nii kaunilt kajakad vee kohal nutavad.
.
Juba seisnud ta on seal aastasajad,
nüüd on ta vaid kivi valge,
palju lootust ta lootusetuna vajas,
öösel kukkus ta lõplikult jalgelt,
sügistes, talvedes
tardus soe veri, valvates
– nii kaunilt kajakad vee kohal nutavad.
.
Kuid kui saabub suvi nii mahe,
veri taas valges rahnus siis ärkab,
muistset armastust meenutab kohe,
mõte kaugele uuesti tärkab,
kuhu sangar sõudis,
kes saarele jõudis
– nii kaunilt kajakad vee kohal nutavad.
.
Ja kui siis hädapasun taas hõigub,
oh, jumal armas, nüüd aita,
peagi lainetes laev meeletult kõigub,
peagi veepinnal lauad ja kaikad,
mõni tükk veel ujub,
jäävad orvud nüüd koju
– nii kaunilt kajakad vee kohal nutavad.
.
Ta armastuse jõudu kuulutab,
mis ei andesta, kahjatse, säästa,
mis surmab, keda suudlus on hullutand,
mis elusalt lahti ei päästa,
mis piksena tabab,
jalust elusat rabab
– nii kaunilt kajakad vee kohal nutavad.
.
Ta lauldes loitsib sellist armu,
mis põletab, lõhub ja tallab,
mis toob kodudes külma karmust,
külvab koldele talvise halla,
kui kaks inimest
ei tunne teineteist
– nii kaunilt kajakad vee kohal nutavad.
.
Seepärast mõnigi pale siis kahvatub,
suur kogu toob hirmu ja paine,
kui ohkab ja näitab taas oma rahutust
Naissaare valge naine,
kurbus meil kahel
suveõhtuti vahel
– nii kaunilt kajakad vee kohal nutavad.
