Tammneeme küla paikneb Viimsi poolsaare idarannikul, moodustades põhilises osas mere ja metsa vahelise pika ja kitsa ala. Veel 50 aastat tagasi oli see väike kaluriküla, täna elab siin üle 500 elaniku, kes saavad siiski nautida küla eraldatust ja mere lähedust.
Eriti hea ülevaade avaneb Tammneemele mere poolt, mida aga väga sageli imetleda ei saa. Küll õnnestub see päeval, mil Tammneeme külavanem Raivo Kaare ja külaseltsi juhatuse liige Andres Jaanus vallavanem Illar Lemettile oma kodukohta tutvustavad. Nimelt on pakane tekitanud piisavalt tugeva jääkaane, et sellel mitusada meetrit merele välja minna. Vähe sellest, ilm on jalutuskäiguks ideaalne, sest päikesepaistes ja tuulevaikuses pole 13 külmakraadi üldse tajutav.
Plaanid näevad ette uut sadamat
Enne jääle minekut peatume kalda ääres Tammneeme vanal sadamaalal, kus 1960. aastatel tegutses kalasadam ning asusid võrgukuurid ja kalasoolamistsehh. Viimased paadid viidi siit naaberküla Leppneeme sadamasse 1968. aastal. Praegu on samas mänguväljak ja külarahva jaanituleplats, tänavu tähistati siin üheskoos Eesti Vabariigi aastapäeva ja heisati 24. veebruari päikesetõusul sinimustvalge. Kuna külaseltsil oma maja ei ole, siis peetakse vanal sadamaalal ka külakoosolekuid. Eelmisel aastal paigaldati siia kolm tänavavalgustuslampi, mille valgel on nüüd pimedal ajal rannaalal mõnusam viibida.
Tulevikuks on aga suuremad plaanid. „Plaanis on ajaloolisele sadamaalale rajada väikelaevasadam, kuhu saaksid tulla alused süvisega kuni 1,2 meetrit. Jahisadamat ei saa teha, sest meri on siin väga madal,“ ütleb Raivo Kaare. „Uued sadamad on üle Viimsi vajalikud, sest paljudel elanikel on paadid, aga ei ole sadamakohti. Merele pääs on avatud kahelt poolt ja mereturism on see, mis meid innustab, tahaks ju lühikest suveaega hästi ära kasutada. Ehitusluba sadama rajamiseks on väljastatud, aga väga raske on sadama valmimise osas midagi täpsemat lubada,“ lisab ta.
Loodus on vägev looja
Vanalt sadamaalalt võtame suuna otse merele. Peaaegu terve elu Tammneemes elanud Raivo Kaare ja Andres Jaanus kinnitavad, et merejääl kõndimine on viimasel ajal pigem haruldane kui tavapärane. Viimati avanes selline võimalus 4–5 aastat tagasi, sest külmakraade, mis merevee piisava paksusega jääks muudavad, ei ole igal talvel. Tänavu see aga juhtus ning Tammneeme laht kujunes kunstiteoseks – kõik väiksemad kivid nägid välja justkui jääskulptuurid, millel igaühel on oma eriline nägu.
Lahe peal ringi vaadates hakkab madalamate kivide seas silma kaks suuremat: Kaldaalune kivi, mis asub üsna kalda juures küla keskjoonel, ja Tiirukivi, mis seisab lahe põhjapoolses servas. Aksi poole vaadates on näha väike saareke, kaldast umbes 700 meetri kaugusel, mille puhul kehtib ütlus „heal lapsel mitu nime“. „Saart on kutsutud nii Loo saareks kui ka Kajakasaareks, aga kaartide peal on nimeks hoopis Lahesaar,“ ütleb külavanem. Andres Jaanus lisab, et suveajal saab õiget teed teades ka jalgsi saarele kõndida.
Pilliroog ja allikas
Edasi liikudes juhivad Tammneeme mehed tähelepanu sellele, et läänepoolses servas hakkab laht vaikselt kinni kasvama, sest seal on hoogsalt laienenud pilliroog. „See on endine rannakarjamaa, kus külarahvas lambaid ja lehmi karjatas. Nüüd ei ole külas juba kuus aastat ühtegi looma olnud ja pilliroog muudkui laieneb. Eesmärk on see ala lagedaks saada. Kuna pilliroo tõrjumine niitmisega on üsna tulutu töö, siis kõige parem variant oleks võtta siia lihaveised. See oleks ka atraktiivne, kui loomi merekallast pidi kulgevalt külateelt vaadelda saab,“ arvab Andres Jaanus. Ideest on räägitud ka vallas. „Oleme juba otsimas võimalusi, kuidas loomad Tammneeme kaldaastangut hooldama tuua,“ ütleb vallavanem omalt poolt.
Külavanem teeb juttu ka allikast, mis asub Leppneeme ja Tammneeme metsa piiril. Seal on üks piirkonna rohketest allikakohtadest, kus metsloomad on harjunud joomas käima. Loomade käiguradade eest hoiatab ja sunnib kiirust maha võtma ka sõiduteele välja pandud vastav märk. „Allikas on meie küla jaoks olnud väga oluline koht. Vanasti olid seal rakked sees ning kui külas oli veepuudus, käidi viimases hädas allikalt toomas. Mäletan, et 1960ndate alguses oli pikk põuaperiood ja käisime isaga samuti seal vee järel. Praegu allikas väga kergesti leitav ei ole, aga tahaks selle ära puhastada ja servad ära kindlustada, et saaks ligi nagu vanasti,“ räägib Raivo Kaare küla plaanist.
Meri elab oma elu
Kes pole Tammneemes käinud, võib-olla ei teagi, et kalda kõrgus on siin kuni 8 meetrit ning küla servas Randvere teest lääne pool Rooste-Antsu platsi lähedal asub Viimsi idakalda kõige kõrgem punkt, mille kõrgus on 35 meetrit. Mitmelt poolt kaldalt tulevad alla randa trepid, aga külaselts tahaks vähemalt ühe veel juurde rajada. Näiteks üsna küla keskele jäävalt kaldapealselt, kus on väike kolmnurkne jupike vallale kuuluvat maad. „Üldiselt on kogu küla territoorium nii ära kasutatud, et suurt ruumi midagi juurde teha ei ole, aga sellele väikesele kolmnurgale võiks mõne atraktsiooni ehitada ja sealt trepi alla tuua, see annaks võimaluse kergemini mere äärde pääseda,“ räägib Raivo Kaare.
Kõrge kallas on tekitanud külarahvale ka mõningaid probleeme, mida sisemaal ette ei tule. Näiteks tuli pisut rohkem kui kümme aastat tagasi rajada kaldakindlustused, sest aja jooksul oli meri kalda alt õõnsaks uhtunud. „Nüüd on kallas lõikude kaupa kindlustatud. Kui seda poleks tehtud, oleks olukord väga hull olnud. Sõidutee kulgeb väga mere lähedalt ja enne kindlustuste rajamist käisin hirmuga vaatamas, et autod sõidavad peal, aga alt on tee tühi,“ meenutab külavanem.
Ta toob ka välja, et õnneks on lahenenud sadevee probleem, mis varasemalt muret tekitas. Paigaldatud on kolm suuremat äravoolutruupi, mille kaudu vesi merre juhitakse ega tungi enam elamupiirkonnale niimoodi peale, et aedades uputaks.
Külavanem on rahul ka sellega, et tänavavalgustuse projektide käigus on saanud vallaga koostöös nii mõnegi tänavalõigu valgustatud. „Loodame, et koostöö jätkub ka tulevikus,“ lausub ta.
Teid on vaja laiendada
Murekohaks on Tammneeme ahtakesed sõiduteed. „Tee on nii kitsas, et kui käin vahel rullsuuskadega trenni tegemas ja buss vastu tuleb, pean ennast mõneski kohas nii kitsaks tegema nagu puuleht, et buss mööda mahuks. Kaks bussi kõrvuti sõita ei saagi ning juhid on suhelnud omavahel telefoni teel ja kokku leppinud, kes kus taskus ootab, et teine mööda lasta. Eriti hull on talvel, kui tee ääres on lumevallid,“ ütleb Andres Jaanus.
Lähitulevikus olukord leeveneb, sest poole küla ulatuses hakatakse ehitama kergliiklusteed. „Praegu projekti tegemine käib ja selle aasta lõpus peaks ehitus algama. Piirinaabritega peetakse veel läbirääkimisi ja mõned lepingud on vaja veel sõlmida,“ räägib külavanem.
Plaanitav kergliiklustee ei lahenda aga kogu probleemi, sest teine pool külast jääb ikka samasse olukorda. „Kogu külla kergliiklustee rajamine on keerulisem, peab maadega kauplema hakkama, mõnes kohas oleks vaja aedu ja hekke nihutada, tükati on olud väga kitsad ja kindlasti tekib erimeelsusi, aga see tee tuleb läbi käia. Kui me ei saa igale poole kergliiklusteed, siis peame vähemalt sõidutee laiemaks saama,“ arvab Raivo Kaare.
Uus kergliiklustee algab Tammneeme tee algusest ja kulgeb keskväljakuni Haugi tee ristmikul, kus asub ka bussipeatus. Keskväljakuga on külaseltsil samuti väike plaan, sest seal kõrval asub pisike valla maalapp, kuhu on võimalik midagi ehitada. Külavanem arvab, et sinna sobiks mõni sportlik atraktsioon, aga lõplikult tahaks ta asja paika panna koos külaelanikega. Raivo Kaare loodab, et ka nooremad inimesed ütlevad sõna sekka. Tal on hea meel, et noori on külla juurde tulnud ja paljud on astunud ka külaseltsi liikmeks või vähemalt liitunud küla meililistiga. „Meie ju noorte huvidest ei tea, aga kui nad oma mõtted välja käivad, küll me oskame need koos ellu viia,“ arvab külavanem.
Lugusid elust enesest
Kuna Raivo Kaare on kogu elu Tammneemes elanud ja külavanem olnud aastast 2005, on tal kohalikku elu ja juhtumeid puudutavaid lugusid palju ning mõne neist jõuab ringkäigu jooksul ära rääkida. Mere peal olles näitab ta lahe piiril paistva kõrgema kivi poole ja jutustab: „1950ndate alguses uppus suure tormiga selle terava tipuga kivi taha üks pargas. Alles 1960ndate alguses tuldi teise laevaga juurde, toimetati paar päeva, tõsteti alus pontoonidega üles, pandi puksiiri järele ja veeti ära Tallinna suunas. Ma ei ole ajalooürikutest midagi leidnud, kust poolt ta tuli või mis lipu all sõitis, aga räägiti, et lastiks oli marmorikoorem.“
Järgmiseks on pajatada lugu, mis juhtus 1960ndate keskel. „Läksime vennaga ujuma, kui järsku näeme, et banaanikobar ujub meile vastu. Võtsime banaanid kaasa ja suurest uudishimust hakkasime proovima ning proovisime nii kaua, kui otsa said. Maitses hea, mina ei tundud küll kuidagi, et soolane merevee maitse oleks juures olnud. Igatahes sõime banaanid ära ja midagi ei juhtunud, oleme siiamaani elus,“ muigab ta.
Andres Jaanus lisab, et omal ajal võis rannast igasuguseid asju leida. „Praegu on laevadel jäätmekäitlus üsna range, aga 1970-1980ndatel olid teised ajad. Alati, kui oli kõva meretuul, kõnniti rand läbi ja leiti igasugu huvitavaid pakendeid ja pudeleid, mida polnud seni elus näinud. Isegi tavaline tetrapakk oli tol ajal imeasi. Kord leidsin Bremeni linna aadressiga pudeliposti, aga minu kirjale vastust enam ei tulnud,“ meenutab ta.
Juttu ajades oleme lahele tiiru peale teinud ning jõuame tagasi külaplatsile. Lõkkekoht on lume alt hästi näha, sest jaanipäeval lõkkesse minev kraam vaikselt juba koguneb. Siinkohal meenub külavanemale veel üks lugu.
„Kord oli nii, et mul olid jaanipäeva eel külalised, ajasime juttu ja kutsusin neid muuhulgas järgmiseks õhtuks lõkke äärde. Külalised lahkusid pärast keskööd ning varsti sain neilt telefonikõne, kus nad teatasid, et sõitsid lõkkekohast mööda ja tuli juba lõõmab, et mis jaanipäeva ma homme enam pean. Kihutasin siis kohale ja tõesti: lõke põleb, selle ümber noored külili maas ja väidavad, et kui nemad tulid, oli tuli juba süüdatud. Ega midagi, läksin koju ja saatsin külalisti hädakutsungi, et jaanilõkke materjal on ära põletatud. Külarahvas reageeris ja juba hommikul kell 9 liikusid karavanid uue lõkkekraamiga platsi suunas. Seda sai kokku rohkem, kui selles lõkkes, millele tuli otsa pandi,“ võtab Raivo Kaare kokku ja kiidab: „Külarahvas on meil ühtne, oma 20–25 inimest on alati valmis appi tulema, kui midagi tarvis on.“
Metsa ja mere vahel
Raivo Kaare ja Andres Jaanus püüavad külaseltsis asju ajada nii, et küla areneks ning et säiliks loodus, rahu ja vaikus. „Küla asend mere ja metsa vahel on meie kõige suurem trump. Me ei ole huvitatud transiitkülast, kust saaks igas suunas autoga läbi sõita. Küll aga peaks olema võimalik katkematult liikuda piki kallasrada. Soovime, et mets meie ümber säiliks. Mets on kogu Viimsi suur väärtus ja seda tuleb hoida nii, kuidas suudame. Praegu Randvere teelt mööda sõites Tammneemet peaaegu ei märkagi, aga tung metsa arvelt taas mõni elamurajoon püsti panna pole kusagile kadunud. See muudab kardinaalselt meie küla olemust ja külarahvale see ei meeldi,“ ütleb külavanem ja lisab: „Oleme näoga mere poole ning seljaga maa ja metsa poole. Sellega on meil kõik olemas!“
Tammneeme külaseltsi juhatuse liikme Andres Jaanuse kommentaar: „Tunneme Raivoga teineteist kogu oma teadliku elu, aga tihedamalt hakkasime suhtlema vahetult enne külavanema valimisi 2005. aasta jõulude eel. Raivol on vähemalt nende külaelanike peaaegu üksmeelne toetus, kes valimistel osalenud, sest paaril korral on tal olnud ka konkurente. Külavanemana on ta tegutsenud pigem omal tasasel ja teisi arvestaval moel. Kui keegi ongi mokaotsast poetanud, et „ega ta ju midagi õieti teinud polegi“, tasuks vaadata peeglisse ja küsida, mida olen mina küla heaks teinud või valmis tegema. Raivo on suuresti selle taga, et vanal sadamaalal on tekkinud kokkusaamiskoht, kuhu näiteks jaanipäeval tullakse üle valla ja kaugemaltki.
Raivo on kodukülaga kokku kasvanud ja kannab põliselanikuna ühtlasi elavat ajalugu, mis esivanemate kaudu ulatub mälupiltidena palju kaugemale tema enda elujoonest. Vallas laiemalt tuntakse teda ka rohelise mõtteviisi poolest, seda eriti Muuga sadama ja metsateemadel. Mõnigi kord oleme nendes küsimustes jäänud eri meelt, kui Raivo ja ka mõne teise külavanema seisukohad liiga jäigad paistavad, lõpuks leiame ikkagi tasakaalupunkti.
Paraku on Viimsi külad paisunud nii suureks, et ühtse kogukonnana toimimist ongi raske ette kujutada. Rahvaarvu suurenedes jääb aktiivsete külaelanike hulk pigem konstandiks kui muutub kasvavaks suuruseks. Kui anda nõu, siis tulekski teha rohkem otsepöördumisi nende poole, kes enda tahet küla asjadega tegeleda on kinnitanud kasvõi seltsi liikmeks astudes. Ideed pole otsa saanud ja vaatamata viimase aja otsesuhtluse piirangutele saavad väiksemad asjad ikka ära tehtud. Usun, et Raivo suudab oma ameti ka edaspidi välja kanda ja soovin kogu külarahvale veel rohkem üheshingamise vaimu.“
Tammneeme ajalugu
Esimesed kaudsed teated inimtegevusest praeguse Tammneeme küla alal viitavad ajale ligikaudu 1000 aastat eKr. Nimelt leiti 1898. aastal Tammneeme küla Kalda talu mererannast umbes 200 meetri kaugusel asuva rabapõllu kündmisel kivikirves. Ei ole teada, kas kivikirve omanikud olid siinsed ajutised või alalised elanikud.
Keskajal jagati Viimsi poolsaar mõisate rajamisel pikkupidi pooleks – läänepoolne osa hakkas kuuluma Viimsi mõisale ja idapoolne, kus asub ka Tammneeme, läks Maardu mõisa omandusse. Seepärast kutsuti siitkandi elanikke kaua aega maartlasteks või martlasteks.
Tammneeme ala esmamainimine ulatub tagasi 1491. aastasse, seepärast tähistamegi tänavu küla 530. aastapäeva. Tol ajal tunti praegust Tammneemet Iversbacki nime all ning see oli algul arvatavasti küla ainus talukoht. Hiljem hakkas nimi tasapisi teisenema ning kasutusel olid nimed Hirspacke, Hirspaicke, Hyrspacke, Hissbach, Ideszbach, Irspacke ja Ispacker. Tõenäoliselt olid varasemad külaelanikud rootslased nagu ka naaberkülades Leppneemes ja Randveres. Tänapäevasele sarnase nimega – Tammonimi – mainitakse küla esmakordselt kirjalikult 1682. aastal, mil elanikkonna moodustasid enamuses juba eestlased. Siin võis olla vähesel määral ka soomlasi.
1940ndate teisel poolel algas kogu Eestis sundkollektiviseerimine. Rannakülades toimus see kaluriartellide moodustamise teel. Viimsi poolsaarel asutati neli kaluriartelli ning Tammneeme ja naaberküla Randvere kalurid ühinesid artelli nimega Randlane. 1950. aastal poolsaare kaluriartellid liideti ja moodustati S. M. Kirovi nimeline kalurikolhoos. Selle osakonnana tegutsesid Tammneeme paadisadam ja kalavastuvõtupunkt kuni 1968. aastani. Külas asus pikka aega Tallinnfilmi nukufilmi stuudio.
1950ndatel ja 1960ndatel elas külas veidi üle saja inimese. Väiksemad lapsed käisid lähedalasuvas Randvere algkoolis ja suuremad Viimsi 8-klassilises koolis. Veel suuremad käisid koolis Tallinnas. Mehed olid valdavalt rannapüügikalurid ja naised kodused – neid kutsuti kaluriabilisteks. Hiljem leidsid naised tööd kalurikolhoosi ettevõtetes.
Veel kuuskümmend aastat tagasi oli Tammneeme vaikne kaluriküla. Kuid juba enne 1970ndaid hoogustus küla lõuna- ja põhjaosas suvilate rajamine, mis tänaseks on ümber ehitatud ja inimesed on asunud siia elama aastaringselt. Küla keskossa Hallikivi asumisse ning mujalegi on kerkinud täiesti uued eramud.
Tänasel päeval elab külas üle 500 inimese. Loodan, et meie uued naabrid leiavad siin oma kohaliku identiteedi – Tammneeme identiteedi ja saavad küla tõelisteks patriootideks. Sest siin on nende KODU.
Jaan Tagaväli, Tammneeme küla elanik, koduloolane
