Jätkasime vallavanem Illar Lemetti seltsis külade ringkäiku ning kohtusime sel korral Rohuneemes külavanema Jüri Martini ning külaseltsi eestvedajate Anneli Popelli ja Ott Sillaotsaga. Jalutuskäik viis meid uitama nii külatänavatele, metsaradadele kui ka mere äärde.
Poolsaare tipus asuva Rohuneeme küla ajalugu ulatub pea 650 aasta taha. Täna elab Rohuneemes ligikaudu 450 inimest ning viimased seitse aastat toimetab siin Rohuneeme külaselts. Kõik need aastad on külavanemana ametis olnud akadeemik Jüri Martin.
Praegune külavanem on lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna, tegutsenud maailma erinevates regioonides ökoloogia, keskkonna- ja looduskaitse valdkonnas, mistõttu on tema südameasjaks loodus. Rohuneemes on Jüri Martin elanud kakskümmend aastat. „Ideaalses kujutluspildis pidid minu elukohas olema meri, mets ja mäed. Meri ja mets siin on, aga mägesid ei ole Eestis kuskilt võtta,“ selgitab külavanem naljaga pooleks. Tegelikult polegi nurinaks põhjust, sest tõeliste mägede otsas on Jüri Martin kogenud alpinistina roninud küll ja veel, muuhulgas olnud ka Pamiiri mäestikus asuva Estonia mäetipu esimeste vallutajate hulgast.
Külaplats Rohuneeme südames
Aga tuleme minevikust ja mägedest tagasi Rohuneeme külaplatsile. See on koht, kus külaelanikud üheskoos kõige rohkem aega veedavad. Siin laiub hooldatud murulapiga kergelt kaldus väljak, kuhu mahub vajadusel mitusada inimest. „See on hea reljeefiga plats, kus lapsed saavad talvel isegi kelguga liugu lasta. Ega ta alguses nii ilus ei olnud, igal aastal oleme siin ühiselt talgupäevi ja tööd teinud, et see korda teha,“ selgitab külavanem.
Platsi ääres seisavad EV100 kingituste kampaania ajal annetuste toel hangitud nimelised pingid, millel on hea istuda ning maailma- või külaasju arutada. Kõrgemal künkaserval püüab pilku rändrahn, kuhu on tahutud küla asutamise aastaarvuna 1375 ning Rohuneeme kõrval küla esimene nimi Longenes. Külaplatsi olulisust rõhutab lipuvarras, mille mastis lehvib uljalt Jüri Martini kujundatud küla sümboolikaga lipp. Vabariigi aastapäeval kogunevad kohalikud Anneli eestvedamisel just siia rahvuslippu heiskama ning kiluleiba ja kringlit mekkima.
Igatsus oma majakese järele
Asi, millest külaselts aga suurt puudust tunneb, on väike majake, kus ürituste ajal inimestele kohvi ja kohvikõrvast pakkuda ning muul ajal seltsi koosistumisi pidada. Praegu pannakse väliürituste ajaks püsti oma telk ning peetakse koosolekuid mõne seltsiliikme juures kodus. Samuti on arupidamisteks kasutatud Püünsi koolimaja või Viimsi raamatukogu. „Need on küll kenad kohad, aga pole päris omad,“ lausub Jüri Martin.
Vahetult külaplatsi kõrval asub veel üks objekt, mis on praegu murekoht – vana võrkaiaga piiratud endine tenniseväljak. Külaseltsi soov on olnud plats renoveerida ning teha sellest kõigile kasutamiseks mõeldud universaalne spordiplats, aga asi jäi seisma, sest mõned naabrid pelgavad, et väljaku kasutajad teeksid liigset kära ning kodurahu oleks rikutud. Nii ongi projekt praegu kalevi all, kuid külaselts loodab asjaosalistega siiski kokkulepe saavutada ning ühe mõnusa sportimise koha saada.
Küll aga asub endise tenniseväljaku kõrval kaasaegne mänguväljak, mis on väiksemate rohuneemelaste jaoks tore koht, kus turnida ja mürada. Suurematele on mänguväljaku lähedusse kolm aastat tagasi paigaldatud pinksilaud, mis külaelanike poolt tihedat kasutust leiab.
Jaanipäeva traditsioonid
Jalutuskäik viib edasi mereäärse kohani, mis kannab ametlikku nime Otilõuka, aga kohalike seas on tuntud ka kui Kivirand. „Siin peame küla suurimat ühisüritust – jaanipäeva. Plats on eraomanduses, aga omanike lahkel loal saame käia ja seda kasutada,“ selgitab Anneli Popell. Jaanipäeva ajal kogunevad Rohuneeme jaanikule nii kohalikud kui ka kaugemalt tulnud ja rahvarohkeimatel kordadel on siin kohal olnud mõnisada pidulist. „Meie jaanituled on traditsioonilised saapa viskamise, köieveo ja sangpommi tõstmisega külapeod. Alguses organiseerisime kõike ise, aga siis saime aru, et õhtujuht on parem variant. Müügikohti meil ei ole, igaüks võtab ise oma suupistetega piknikukorvi kaasa,“ räägib Anneli pidustuste toimumisest.
Kiviranda on külarahva kätega püsti pandud suur kiik, millelt on tore jaanilõket vaadata või muul ajal lihtsalt merevaadet imetleda. „Kiik pandi siia esmakordselt 1980datel ning praegune on juba mitmes variant. Seda on vajadusel ikka külameeste endi poolt kohendatud,“ ütleb Ott Sillaots, kui mere äärest bussipeatuse poole liigume.
Jõulukuusk loob pühademeeleolu
Otse bussipeatuse kõrval, mis on ühtlasi Rohuneeme liini lõpp-peatus, asub külainimeste jaoks veel üks tähtis paik – ringikujuline, stiilne ja köiega ääristatud muruplats. „Siin peame adventi ja püstitame jõulukuuse. Kui jõuluajal seda kaudu koju tulla, siis tekib kohe pühalik meeleolu. Jõulukuusk sobib siia imehästi,“ kiidab Jüri Martin. Ta lisab, et kuigi platsil on kena kujundus olemas, vajab see pisut korrigeerimist, sest bussijaama kõrval seisvad prügikonteinerid ja välikäimla oleks hea silma alt ära peita. „Meil on vaja leida lahendus, kuidas teha nii, et need vajalikud objektid oleksid olemas, aga mitte otseselt nähtaval. Oleme mõelnud, et ehitame siia ilusa puidust seina,“ räägib külavanem tulevikuplaanidest.
Mets on südameasi
Bussijaama juurest võtame suuna metsa poole. Just sellesse paika, mis külavanemal kõige rohkem südamel ja meelel ning mille püsimise eest võitles ta 20 aastat tagasi koos hea sõbra ja teekaaslase Ants-Hembo Lindemanniga. „Siin taheti suur osa metsa maha võtta ja golfiväljak rajada. Lasime teha uuringud, mille käigus leiti haruldasi samblikke ja õistaimeliike ning mets sai kaitse alla võetud,“ meenutab Jüri Martin. „Rohuneeme metsas kasvab umbes sama palju erinevaid taimeliike nagu Naissaarel, muuhulgas selliseid, mida mujal ei leidu või mida on väga vähe. Näiteks mõned haruldased samblikud ja orhideed. Kaitsealuseid liike on päris suur hulk,“ kinnitab külavanem.
Ta lisab, et kuna siin maalapil asus nõukogude ajal sõjaväeosa, siis ei harvendatud metsa ega lastud elanikke ligi ning seetõttu on põlismets säilinud. Küll aga tehti metsale liiga, kui siia kuhjati kokku mujal ehituste käigus ülejäänud savist mäed, millega rikuti ära külgnevate metsade veerežiim ja paljud puud kuivasid. Üldjoontes on aga palju kaunist loodust säilinud ning meie asi on seda hoida ja kaitsta.
Kuulus Maisiniidi kivi
Ega Rohuneeme mets ei ole päris tavaline mets, sest siin asub Eesti mõistes, ja sõna otseses mõttes, suur Rohuneeme rändrahn ehk Maisiniidi kivi, mille ümbermõõt on ca 30 meetrit ja kõrgus 7,4 meetrit. „See on aukartust äratav kivi. Olen kuulnud legendi, et kui siin kunagi jaanitulesid peeti, siis mahtus kivi peale korraga seitse paari tantsima,“ pajatab Ott Sillaots.
Rändrahnu juures, nagu üldse metsas, käib palju huvilisi. Ott mäletab, et kevadel koroonaajal liikus neid koguni nõnda palju, et muidu puhtad teerajad olid päris poriseks tallatud ning sellist hetke ei olnud, et metsas jalutades kedagi teist poleks kohanud. Praegu on rahulikum, aga meilegi sammub vastu seltskond kaamerate ja seenekorviga (selgub küll, et korvis on kõigest rekvisiidid), kes siin midagi filmilindile jäädvustamas käis. Jüri Martin räägib, et temagi on siia noortele ekskursioone teinud ja loenguid pidanud.
Huvitav fakt on veel see, et kui praegu kasvavad rahnu ümber tõsiselt jämedad kuused ja teised puud, siis 100 aastat tagasi laius siin veel heinamaa.
Okupatsiooniarmee jäetud jäljed
Rändrahnu juurest liigume edasi ning vaevalt mõne minuti pärast jõuame armee poolt maha jäetud 30 meetri pikkuse angaarini. „Angaar oli veel hiljuti räämas ja prügi täis, aga 2018. aastal tegi Viimsi Sport siin öömatka ning enne seda kraamiti plats puhtaks. Oli äge üritus koos muusika ning laservalgusega,“ räägib Anneli.
„Ma arvan, et kunagi hoiti angaaris kontinentidevahelist raketti, juhtusin nägema, kui seda ära viidi. Koorem oli nii pikk, et Rohuneeme kurvist tõsteti seda kraanaga ringi, kuna muidu poleks sellega sealt välja keeranud,“ lausub Ott. Ta ise on põline Rohuneeme poiss ning sõjaväega seoses on tal teisigi mälestusi. „Meie aia tagant jooksis traataed, millest üle ei tohtinud ronida, aga tegime seda ikka. Kui vahele jäime, siis oli pahasti. Ohvitserid elasid külas, väljaspool sõjaväeosa ning ikka juhtus, et vanemad pidid nende juures oma poiste pahanduste pärast vabandamas käima,“ muigab ta.
Luues ühiseid traditsioone
Küla poole tagasi kõndides teeme juttu sellest, mida külaelanikud lisaks jaanipäevale ja vabariigi aastapäevale veel koos tähistavad. „Volbripäeval korraldame lastele siinsamas metsas aardejahti. Juba esimesel korral osutus üritus nii populaarseks, et kohale tuldi naaberküladest ja isegi pealinnast. Mai alguses on toimunud Teeme Ära!, kus üks seltskond korrastab külaplatsi, teine kamp võtab prügikotid ja käib metsa all prahti korjamas,“ räägib Anneli.
Muinastulede ööd tähistatakse ühiselt samas paigas, kus jaanituld tehakse. Muusika mängib, süüakse kringlit ja vaadatakse augustiöös merele ja tähistaevasse. See on ühendatud küla aastapäeva pidamisega, mis langeb samuti augustikuu lõppu ning kahte suurt üritust ei ole mõistlik samasse aega planeerida.
Mõnda asja tehakse naabritega koos. „Püünsi külaga kahasse korraldasime eelmisel aastal lastele pinksitunriiri. Sel aastal oleksime tahtnud seda korrata ja ka täiskasvanud mängima lubada, aga koroona tingimustes ei olnud õige midagi rahvarohket ette võtta,“ selgitab Anneli.
Unistusi peab olema
Küla keskuse poole jalutades leiame metsa veerest kaks tiiki, mille lähedal on umbes poole hektari suurune vallale kuuluv maalapp ning külaselts mõlgutab mõtteid, kas taotleda luba, et ehitada sinna skatepark, kus noored ruladega ja tõukeratastega lustimas võiksid käia, ning välijõusaal, kus iga spordihuviline trenažööridel muskleid kasvatada saaks. Külmal talvel võiks tiigi peale isegi liuvälja rajada, aga see sõltub rohkem ilmataadist, kes viimastel talvedel ei ole paraku külmakraadide ja lumega ütlemata lahke olnud.
Varem oli tiik koduks koprale, kes on tiigiäärsete puude kallal usinasti hambaid on teritanud, viimasel ajal ei ole teda siin enam tegutsemas nähtud. Küll aga võib metsas kohata kitsi, rebaseid, põtru, isegi ilvest olla nähtud. Mere ääres aga elutsevad saarmad, keda ranna lähedal suplemas on märgatud.
Ringkäigu lõpetuseks käime Liivarannas, mis suviti olevat kuuma ilmaga sama tihedalt rahvast pungil nagu Pärnu plaaž. Rand ise ongi iga suvitaja unistus, sest erinevalt 400 meetrit eemal asuvast Kivirannast on siinne rannariba ja merepõhi täiesti liivane.
Inimesed ja loodus on suur väärtus
Kokkuvõtteks räägime veel, millega külavanem ja seltsi liikmed kõige rohkem rahul on. Jüri Martini sõnul peitub Rohuneeme suurim väärtus inimestes, kes siin elavad ning looduses, mis paika ümbritseb.
„Tahaksin, et loodus säiliks maksimaalselt, nii palju kui võimalik. Ühiskonna arengut ei saa kuidagi kinni pidada, aga see peab mõistlik olema. See ongi ju see, mille ümber mitte ainult meie külas, vaid riigis ja kogu maailmas kauplemine käib, et kus jookseb piir looduse säilitamise ja ühiskondliku arengu vahel. Aga seni, kui on entusiaste, kellega koos tegutseda, kes saavad sinust aru, on lootust,“ avaldab külavanem.
Anneli ja Ott lisavad, et on rahul sellega, kuidas külaseltsis tegutsedes on suudetud vanu traditsioone taastada – näiteks enne seltsi asutamist ei olnud Rohuneemes aastakümneid isegi ühist jaanituld peetud. Nüüd on jaanipidu aga oodatumaid sündmusi. „Inimesed suhtlevad rohkem ja tunnevad üksteist. Seltsi üks eesmärk ongi ju, et külarahva seas ei tekiks võõrandumist. Et poleks nii, et tead küll oma üleaedset, aga sõnagi temaga vahetanud ei ole,“ arvavad nad.
Rohuneeme külaseltsi eestvedaja Ott Sillaots:
“Jüri on tasakaalukas ja abivalmis inimene, kes vaatamata kõrgele eale on väga ettevõtlik ning hakkaja kõigis ettevõtmistes kaasa lööma. Ta on aktiivselt tegev nii külaseltsis kui ka looduskaitsealastes ümarlaudades nii Viimsi vallas kui ka väljaspool.
Jüri valiti külavanemaks, sest ta on tuntud laia silmaringi ja elukogemuse poolest, samuti aktiivse looduse ja keskkonnakaitsjana. Viimane on Rohuneeme inimeste jaoks väga oluline aspekt. Teda hinnatakse kõrgelt just tema panuse eest keskkonna- ja looduskaitsesse nii kodukülas kui ka kaugemal.
Jüri sobivusest külavanema ametikohale annab tunnistust seegi, et ta on ametisse valitud teist korda ning järgmistel valimistel ootame teda veelkord kandideerima! “
Vallavanem Illar Lemetti:
“Tänan külavanem Jüri Martinit, Anneli Popelli ja Ott Sillaotsa küla tutvustamise eest! Paremini said selgeks nii elanike rõõmud kui ka mured. Rohuneeme on hoolega hoitud ja väärika ajalooga küla. Küsimustes, millede lahendamisele saab vald kaasa aidata, me seda kindlasti ka teeme.
Viimsi kogukonna sotsiaalmeediakanalites tekitas möödunud nädalal elavat arutelu Rohuneeme rannaala puudutav detailplaneering. Kuna külaelanikele on vaba juurdepääs merele väga oluline, on kõik rannaalasid puudutavad planeeringud igati õigustatult kõrgendatud tähelepanu all.
Planeeringute menetlemiseks on seadusandja loonud kindla raamistiku. Samas on väga hea, kui saame kogukonna seisukohad teada juba protsessi alguses. Leppisime külavanemaga juba ringkäigu ajal kokku edasises koostöös ja nii kohtusimegi uuesti möödunud laupäeval ning otsustasime, et arutame elanike seisukohti konkreetse planeeringu suhtes lähipäevil vallavalitsuses ja hoiame teineteist infoga jooksvalt kursis. Möödunud teisipäeval kohtusime vallamajas Rohuneeme külaseltsiga, keda esindasid Lauri Lillevars ja Ott Sillaots.
Rohuneeme küla ajalugu
Rohuneeme küla vanem ajalugu on merelise iseloomuga. Küla lähivetes – läbi Suursalme – kulges iidne meretee, mida viikingid Austrvegriks ehk Idateeks nimetasid. Keskajal möödusid siit Novgorodi, Porvoosse ja Viiburisse suunduvad kaubakoged. Arvatakse, et lootsiteenuse pakkujaid võis Rohuneemes elada ka enne küla kirjalikku mainimist.
Külast on esmakordselt kirjutatud 1374. aastal koostatud Püha Birgitta kanoniseerimisaktis. Kolm kalurit Rohuneeme rootslaste külast nimega Oppidum Longenes olid tormiga Kaberneeme randa sattunud. Vihased eestlased võtsid nad kinni ja tahtsid ära uputada. Mehed hüüdsid Püha Birgittat appi ja pääsesid. Poolsaare tipus seisis sajandeid Püha Jaakobi kabel – vanadel kaartidel kannabki paik Kabelineeme nime. Poolsaare keskel kasvav mets on olnud laevadele meremärgiks ja kaitsnud küla tormituulte eest. Metsas seisab tänini hiiglaslik rändrahn – Maisniidi kivi. 15. sajandil sai varem Tallinna linnusele kuulunud küla uue maaisanda – Pirita kloostri. Millalgi enne 1471. aastat olid nunnad Viimsisse kloostrimõisa asutanud.
Nii Pirita klooster kui Rohuneeme rootsi asundus hävisid pikas ja hirmsas Liivi sõjas. Ent 1686. aastal oli külas taas 15 majapidamist – kõik poolsaare idapoolse liivaranna ääres. 1726. aasta hingeloendis pole aga Rohuneeme elanikke enam nimetatud – Põhjasõda ja 1710. aasta katk tegid talud arvatavasti tühjaks. Uued majapidamised rajati hiljem hoopis poolsaare läänerannale.
Traditsiooniline eluviis püsis läbi sajandite – põhisissetulek saadi merest, peamine püügikala oli räim, mida soolati tündritesse, vahetati vilja vastu ja millega maksti makse. Suuremad muutused tulid 19. sajandi teisel poolel, mil kalurid hakkasid vabrikuvõrke kasutama ja kilupüügiga head raha teenima. 1930. aastatel algas suur tursapüük. Selleks ajaks olid mootorpaadid vanad purjekad enamasti välja vahetanud.
Rohuneeme külal on olnud lahutamatu side paadisõidu kaugusel asuva Aegna saarega. Saarel asus piirkonna vanem surnuaed. 1882. aastal ehitatud Aegna Püha Jaakobi kabel oli ka Rohuneeme rahva kirikuks. Selle pühakoja saatus on olnud heitlik. 1922 toodi kabel sõjaväesaareks muudetud Aegnalt Rohuneeme ja ehitati Oti talu maal uuesti üles. Nõukogude armee hävituspataljoni mehed hävitasid kabeli 1944. aastal, kuid nüüdseks on see pühakoja ja kontserdipaigana taastatud.
Nõukogude ajal jäi küla suletud piiritsooni, Rohuneeme metsa rajati raketibaas. Kalapüük jätkus ja 1946. aastal moodustati kaluriartell Põhja kalur. 1950. aastal ühendati väike majand Kirovi kalurikolhoosiga. Rohuneeme sadam, mida Eesti Vabariigi ajal renoveeriti, jäi kuni Miiduranna sadama väljaehitamiseni kolhoosi tähtsaimaks sadamaks.
Pärast Eesti Vabariigi taastamist on Rohuneeme küla saanud palju uusi elanikke. Poolsaare tippu Kabelineemele, uuema nimega Armuneemele, rajas oma kodu president Lennart Meri.
Küla nimi läbi aegade: Oppidum Longenes 1374, Langnes 1471, Langnis 1539; Rohuwen ~ Rohoneen1543, Rochnim 1551, Rogenam 1561, Råuim 1615, Raunemy 1689, Rohonem 1729.
Külvi Kuusk, Rannarahva muuseumi teadur
