Leppneeme asub Viimsi poolsaare idaküljel, naabriteks Kelvingi, Lubja ja Tammneeme. See on rahulik mere ääres laiuv külake, mille vanemaks valiti vähem kui kuu aega tagasi Darvy Kõdar. Ühel kargel ja päikeselisel talvepäeval ootabki vastne külavanem, et vallavanem Illar Lemettile oma valdusi tutvustada.
Kuigi Darvy Kõdari ametiaeg külavanemana on alles üürike, on ta külaeluga väga hästi kursis, sest Leppneeme on tema koduks juba 40 aastat. Poisikesena on ta siinsed paigad risti-põiki läbi rännanud ning mäletab veel aega, kui majade vahel laiusid heinamaad ning karjamaadel kasvatati lambaid ja lehmi. Ta on näinud oma silmaga, kuidas piiriäärsest keelualast ja hõreda asustusega piirkonnast saab ühtäkki ihaldusväärne mereäärne elurajoon, kust vabu krunte praegu enam naljalt ei leia.
Sadamaala vajab kindlat kätt
Külavanem ootab meid Leppneeme sadamas. Tegemist on kala- ja jahisadamaga, mille kaudu toimub praamiühendus mandri ja Prangli saare vahel. Regulaarliin on Leppneeme – Kelnase vahel käigus aastaringselt, kuigi külma talvega võib juhtuda, et jääolude tõttu tuleb laevaühendus mõneks ajaks katkestada.
Külavanema juhatusel teeme sadamale tiiru peale ning saame teada, et üks Leppneeme seltsi suuri eesmärke on sadamaala korrastamine. Praegu on siin parkla ja hädavajalik sadama toimimiseks, kuid korralik infrastruktuur puudub. Ka parklaruum jääb suvisel ajal väga kitsaks, eriti nädalavahetustel, mil Prangli on suvitajate seas väga populaarne sihtkoht. Kuna Prangli vahet sõitev Wrangö autosid eriti peale ei võta ning väikesel saarel pole tegelikult autoga suurt pealegi hakata, jätavad suvitajad ja saareelanikud autod Leppneemesse ja sõidavad laevaga üle. Kuna parklas pole piisavalt ruumi, seisabki väga pikk rivi autosid sõidutee ääres. „Sadamasse saabuv sõidutee on kitsas ning kuna puudub ka kõnnitee, siis selline tee äärde parkimine ei ole kindlasti hea lahendus,“ sõnab Darvy Kõdar.
Parkimisvõimaluste laiendamise kõrval tuleks tegelikult korda teha kogu sadamaala, kuid külavanema sõnul kindlat plaani edasiliikumiseks veel ei ole. „Sadam tuleks kindlasti korda teha, aga minu arvates tuleks vaadata suuremat pilti. Ei ole hea plaan teha jupi kaupa siit ja sealt ning hiljem avastada, mis kokku tuli,“ arvab külavanem. Illar Lemetti märgib, et kaalumisel on olnud Leppneeme ja Kelnase sadama üleandmine riigile, kes teeks nende kordategemiseks suurema investeeringu. Positiivne näide Naissaare sadama näol on ju lähiajast võtta. „Vald mitmemiljonilist investeeringut ühte sadamasse niikuinii teha ei jõua ning kui asi korda tehakse ja infrastruktuur rajatakse, siis riik sadama põhifunktsiooni ei muuda. Kuidas sa külavanemana sellesse ideesse suhtud?“ küsib vallavanem. „Kui on olemas suurem nägemus, mille põhjal sadam korda teha, siis see oleks väga hea mõte. Praegu on olukord väga armetu. Kui midagi teha, siis kõige olulisem on see, et oleks visioon, mõte ja arendajad, kellel on tahtmist ja ressurssi,“ vastab Darvy Kõdar.
Potentsiaali on sadamal igatahes palju, sest eestlased avastavad järjest rohkem mere võlusid ning see meelitab nii purjetajaid, kaatriomanikke kui ka kalamehi.
Lasteaed asub küla südames
Sadamast liigume edasi küla lasteaia juurde. Leppneeme maja on üks kaheksast MLA Viimsi Lasteaiad alla kuuluvast asutusest. See on armas, vaikne ja väike maja, kus tegutseb kõigest kaks rühma. Lapsed on parajasti enne lõunauinakult õue möllama tulnud ning kuigi ruumikas hoovis asuvad erinevad ronimiskohad, kiiged ja mänguplatsid, köidab laste meeli kõige rohkem valge lumi. Üle mitme aasta on seda maha tulnud nii palju, et saab igasuguseid talverõõme nautida. Leppneeme rüblikute punased põsed ja naerul näod annavad igatahes tunnistust sellest, et nemad on talvega rahul.
„Kunagi oli selles majas üks tootmishoone, siis asus siin külapood ja lõpuks kohandati see lasteaiaks. See on hea lahendus, Leppneeme lasteaed on väike ja hubane. Mu enda poeg on ka samas majas käinud ning kuna lasteaed asus kodule nii lähedal, piisas siiajõudmiseks vaid väikesest jalutuskäigust,“ räägib Darvy Kõdar.
Lasteaia kõrval asub omakorda kõikidele külalastele lustimiseks püsti pandud mängväljak ning samas lumevaiba all peidab end liivane rannavõrkpalliväljak, mis suviti on rannavollehuviliste tihedas kasutuses.
Nii nagu paljudel Viimsi piirkondadel, on ka Leppneemel oma militaarajalugu. Praeguses lasteaiamajas asus nõukogude ajal hoopis armee kordon ja selle kõrval ohvitseride majad. „Sõjaväe aed jooksis siinsamas lasteaia piiri taga, aia ääres oli sõduritele takistusriba ja kaevikud ning kaevikute otsas asus kuulipilduja laskeava. Mina olin siis poisike ning vendade ja sõpradega oli põnev siinkandis käia. Mängisime luurekaid ja pidasime lahinguid. Mäletan, kui olime kord takistusribal sõda mängimas ning väeosa värav läks ootamatult lahti ja sõdurid hüppasid hooga kahele poole kaevikutesse. Siis oli meil küll väga kiire minek,“ meenutab külavanem lapsepõlve.
Rahu ja vaikus
Tuleme tagasi tänapäeva ja liigume külavahel edasi. Peale sadama ja lasteaia Leppneemes tegelikult rohkem ühiskondlikke rajatisi ei olegi. Siin pole ka korruselamuid ega isegi mitte ridaelamuid. On ainult eramajad. Tänu sellele on Leppneeme väga mõnus koht nendele, kes armastavad merd, looduslähedust ja rahulikku elu. Külavanem peab samuti just seda üheks väga suureks plussiks. „Mulle meeldib kõige rohkem siinne rahu. Kui ma istun ükskõik mis aastaajal oma sauna terrassil, siis valitseb täielik vaikus. Nagu viibiks väga kaugel maakohas,“ kirjeldab ta. Just see küla osa, peale sadama tee otsa, on Leppneemes alati eriti rahulik olnud. Kui tänane külavanem veel koolis käis, sõitis busski ainult praeguse lasteaiani, polnud kõnniteid ning isegi tänavavalgustus jõudis siia alles üsna hiljuti.
Aga kui see lõpuks paigaldati, siis ikka kõige moodsam lahendus võimalikest – perioodil 2015–2016 rajati Reinu teest kuni Kiigemäe teeni radarjuhtimisega LED tehnoloogial teevalgustus. 2017. aastal paigaldati sama tüüpi valgustus Leppneeme tee algusest kuni Reinu teeni. See on ainulaadne isegi kogu riigi mõistes, sest just Viimsi vallas asub Eesti suurim radarjuhtimisega testala, mille moodustavadki Leppneeme tee, Randvere tee lõigu ja Muuga tee valgustused.
Murekohad suvilapiirkonnas
Edasi sõites jõuame Tammneeme poolsesse küla otsa ehk suvilarajooni. Enamik nõukogude ajal püsti pandud suvilaid on siin küll elumajadeks ümber ehitatud, aga leidub veel selliseid, millest õhkub 1980. aastate nostalgiat. Paraku pole siin kõnniteid ning autotee on väga ahtake. „Siin on väga kitsas sõidutee ning kõnniteed puuduvad. Kiirusepiirang on 30 km/h, aga ikka leidub neid, kes kipuvad kihutama,“ räägib külavanem probleemist. Olles ise töötanud varasemalt liikluspolitseis, on ta selles piirkonnas mitmeid kiiruseületajaid kinni pidanud. „Suvel liigub siin palju rahvast, sest käiakse rannas, kuid ka talvel inimesed jalutavad ning see on suur murekoht, et meil pole siin kõnniteid. Seniks, kui tekib võimalus need rajada, peame kiiremas korras leidma lahenduse, kuidas autodel kiirust maha saada. Üks võimalus on näiteks paigaldada tee äärde elektrooniline kiiruse tabloo,“ arutleb Darvy Kõdar.
Unistused peavad olema
Kui külale on ring peale tehtud, räägime pisut sellest, mida külaelanikud koos teevad, sest kogukonda seovad tugevamini kokku ikka ühised ettevõtmised. Üheks traditsiooniliseks ja armastatud ürituseks on jaanipäev, mida peetakse sadama lähedal asuval platsil. Samuti on toredaks tavaks koguneda mereranda muinastulede ööl, et süüdata lõkked ning sumedat augustiööd nautida. Ka lapsi pole unustatud – nendele on korraldatud nii siseruumides kui ka vabas õhus vahvaid jõulupidusid. Veel üks tore suvine üritus, mida küla ise küll ei korralda, aga millest Leppneeme sadamas osa saab, on üle-eestiline avatud kalasadamate päev. Siis saab maitsta kohalikku kalatoitu, osta värsket kala ja võtta osa kogupereüritustest – see toob kohale rahvast nii lähedalt kui ka kaugemalt.
Kui rääkida unistustest, siis Darvy Kõdari sooviks on oma külaplats. „Praegu meil päris enda platsi ega kooskäimise kohta ei ole. Loodetavasti leiame Leppneemes toreda paiga, kuhu saame rajada külaplatsi ning kus oleks võimalik kogukonnal kokku saada ja erinevaid sündmusi tähistada,“ ütleb külavanem.
Leppneeme elanik Kalle Raja kommentaar
„Darvy kandidatuur külavanema valimistel oli külaelanike seas niivõrd oodatud, et tõi kokku erakordselt suure valijate protsendi. Kõik 45 hääletusel osalenud andsid oma toetuse talle.
Darvy on sihikindel, oma mõtteid ja soove täideviiv autoriteetne persoon. Tema huvi küla käekäigu vastu ei ole kunagi raugenud.
Kindlasti on ta seadusekuulekas ja korruptsiooni vaba, mis on tõstnud teda ka politseiniku karjääriredelil. Valusamate küsimuste lahendamiseks, kus on vaja leida kompromisse ja säilitada meelekindlust, sobib selles valdkonnas töötav mees nagu rusikas silmaauku. Küla eluolus on Darvy kõikides ettevõtmistes osalenud, seega neid ei saagi üles lugeda. Soovin talle kordaminekuid ja õnnestumisi!“
Leppneeme küla ajalugu
Leppneeme on piiripealne küla – Kellinckholmi saarekese kohal rannas seisab tänaseni toekas maakivi, millele 1497. aastal Pirita kloostri ja Maardu mõisa valduste piiri tähistamiseks suur rist raiuti. Leppneeme jäi Maardu poolele ja kuulus Maardu mõisa rannavalla koosseisu.
Küla esmamainimiseks loetakse aastat 1637, mil nimetati talupoega nimega Lepne Matz. Kuid Leppneemel oli eelkäija – keskajal oli praegusest külast veidi Tammneeme pool Thusnesi nimeline rootslaste küla.
Tallinna raeraamatus on 1376. aastal kirjas Thusnesi küla rootslasest talumehe turbetaotlus. Külanimi Thusnes võis tähendada kaksikneeme – arvatakse, et küla võis saada nime siinse kaheharulise neeme järgi. Aastal 1491 on Maardu mõisa müügidokumendis teiste seas kirjas ka seitsmest perest koosnev ja koormistest vaba küla nimega Tornas, millele „ammusest ajast kuulusid oma maad põldude, kõnnu- ja heinamaade ning randadega“. Kuni 16. sajandi alguseni olid küla elanikeks rootslased. Siis tulid etnilised muutused, taluperemeesteks tuli eestlasi ja soomlasi. Sellest tunnistab ka külanime eestipäraseks muutumine – nime lõpusilbist kumab selgelt läbi eesti sõna neem. Pärast 17. sajandit Thusnesi küla enam ei nimetata ja 1693. aastal on kaardile märgitud hoopis Leppneeme küla ja selle 11 talu.
Leppneeme oli tegus kaluriküla ja seal elas mitmeid tuntud paadimeistreid. 19. sajandil hakati talusid mõisalt välja ostma. 1899. aastal kuulus küla koosseisu 17 talu: Vinnuniidi, Läänemaa, Kivineeme, Mäe, Niidi, Kalda, Kopli, Jaani, Värava, Sepa, Tiigi, Liiva, Ranna, Võrkaja, Miku, Hiire ja Katku. 1919. aastal võtsid küla elanikud osa Viimsi valla loomisest ja esimesteks abivallavanemad olid Leppneeme mehed Jakob Raja ja Aleksander Piilberg. 1920. aastatel rajati küla maadele rannapatarei nr 8 ja paigaldati kahurid. 1939. aastal militaarkeskus likvideeriti.
Nõukogude ajal jäi Leppneeme suletud piiritsooni, kuhu pääsesid vaid kohalikud elanikud ja erilubadega isikud. 1947. aastal püstitati piirivalvetorn, 1955. aastal ehitati Sepa talu karjamaale piirivalvekordon. Kalurid koondati kalurikolhoosi nimega Murdlaine, mis liideti 1950. aastal S. M. Kirovi nimelise kalurikolhoosiga. Külla rajati toona uus ja moodne suitsutsehh, seal oli kalasadam, mille kaudu peeti ka ühendust Prangli saarega. 1970. aastatel hakati küla lõunaosas aiandusühistutele maid jagama.
Eesti iseseisvuse taastamise järel algas talumaade tagastamine, suurem elamuehitus ja kinnisvaraarendus. Vanad karjamaad, põllud ja metsaalad kadusid. Kirovi kolhoosi Leppneeme osakond erastati ja loodi erakapitalil põhinev k/ü Räim.
1376 Thusnes (Könecke van Thusnes), 1397 Turysnes, 1491, 1529, 1586 Ttornas, 1521 Toersznest, 1523 Torszenim, 1545 Torsnim, 1555 Torsnin, 1561 Thornsem, 1579 Torsnem, 1593 Torsom, 1599 Torsen, 1636 Torsenem.
1637 Lepne Matz, 1693 Lepneeme, 1732 Leppnömm, 1816 Lepnem.
Külvi Kuusk, Rannarahva muuseumi teadur
