Kui vaadata Viimsi valla kaarti, hakkab silma üks üsna eraldi seisev tükk. See on Laiaküla, mis asub otsekui pisike oaas Maardu ja Tallinna vahel. Järjekordne küladeringkäik viiski meid vallavanem Illar Lemettiga seekord just Laiakülla.
Meid võtab vastu neli aastat külavanema ametit pidanud rõõmsameelne Kristiina Kägu, kellega koos reipal sammul Maardu ja Laiaküla piiril asuva kaupluse juurest liikuma läheme. Esimese peatuse teeme küla alguses asuva teadetetahvli juures. „Meil on ettevõtlik küla, kui on vaja midagi teha, siis teeme ning paneme kõik teised ka tööle,“ haarab külavanem kohe härjal sarvist. Oma jutu kinnituseks võtab ta käevangus olevast korvist akutrelli ja külaajalooga infolehe ning palub vallavanemal see tahvlile kinnitada. Minuti pärast on töö tehtud ning nüüd võib iga jalutaja peatuda ja küla saamisloo kohta lugeda. „Teadetahvlid on meil üsna uued. Tellisime need aasta tagasi koroonakriisi esimese laine ajal ühelt Saaremaa tegijalt. Tahtsime Saaremaad sümboolselt toetada, sest meil on külajuhatuses ka saarega seotud mehi,“ räägib Kristiina.
20 aastat Laiakülas
Paari minuti möödudes olemegi saarelt Viimsisse kolinud Tiit Villigu aiaväravas, kust meid avasüli edasi palutakse. Praegune külaseltsi juhatuse esimees Tiit on Laiakülas elanud ligi 20 aastat ning hulk aega kohalikke tegemisi eest vedanud. Tema paremaks käeks on abikaasa Reet, kelle suureks hobiks on aiandus ja kes rakendab oma teadmisi nii koduaias kui ka küla hüvanguks. Et siinsel perenaisel on rohelised sõrmed, on kaugele näha, sest Villigute aed on väga eriline. Mitte ainult sellepoolest, et krundil kasvab lugematul hulgal maitsekalt kujundatud lilli, põõsaid ja puid, vaid ka seepärast, et suur osa nendest kolis siia koos pererahvaga Saaremaalt. „Meil oli saarel auhinnatud aiaga maja. Müüma hakates arvasime, et tänu uhkele aiale saame küsida kõrgemat hinda. Tegelikult ei tahtnud keegi sellise aiaga krunti osta kartuses, et seda on väga raske sama ilusana hoida,“ meenutab majaperemees. Nii kaevatigi suur osa taimedest koos mullapalliga välja, pakiti ligi 90 pappkasti ja toodi rekaga üle mere. Imetlusväärne on see, et eranditult kõik istikud läksid Laiakülas uuesti kasvama.
Tiit Villig näitab ühte aia uhkusest, 25 aasta vanust tömbilehist ebaküpressi Nana Gracilist. 
Lehta sinu ja katust ehib hästi vilja kandev viinamari. 
Värske kasemahl
Aia tutvustamise vahepeal kostitab peremees meid värske kasemahlaga ning näitab naabriaias olevat kaske, kust kosutav jook pärit on. „Naabrimees lubab lahekesti oma kasest mahla lasta. Siin ongi sellepoolest tore elada, et saame kõikide naabritega väga hästi läbi,“ kiidab ta.
Signatuuriks ringteed
Villigute aias võiks ju vabalt mitu tundi mõnusalt kevadpäeva veeta, aga kuna tahame ka ülejäänud küla näha, liigume edasi. Jõuame väikesele ringteele, mille keskel lehvib Viimsi valla lipp. Kristiina räägib, et lipp kingiti mitu aastat tagasi igale külavanemale, aga temal ei olnud tol ajal võimalik ise seda vastu võtma minna ning ta küsis, kas võib enda asemel saata mõne Laiaküla põliselaniku. „Vallajuhtide rõõmuks ja üllatuseks käis Viimsi 100 aastapäeva pidustustel lipul järel seitsmeaastane Eduard Truus, kes on siin sündinud ja kasvanud ning lipu uhkel ilmel ja kindlal sammul külla tõi,“ meenutab Kristiina.
Lipuvarda ümber on paigutatud suured ümarad taimekastid. Talgute korras käivad teisedki abiks, et nende eest hoolt kanda, aga viimaste aastate kompositsioonide autor on Reet Villig, varem tegles haljastusega palju ka Riin Raie. „Suvehooajal on kõik, mis neis kastides elab väga uhke ja ilus ning teeb hästi hoolitsetud Skandinaavia ringteedelegi silmad ette,“ kiidab külavanem. Kompositsioonid paitavad silma ka õitehooaja väliselt, sest neis on kasutatud muuhulgas igihaljaid taimi ning pimedal ajal on need tuledega ehitud.
Kristiina sõnul ongi väikesed ringteed Laiaküla signatuur. Teda peab uskuma, sest mõnisada meetrit eemal paistab juba järgmine. Ka see ei ole lihtsalt ringtee, vaid selle keskele on istutatud männid ning kõige keskel sirgub kuusepuu. Kui varasemalt tõid külamehed siia igal aastal ajutise puu, siis möödunud suvel pandi Tiidu eestvedamisel kuusk püsivalt kasvama. Ka see on jõuluajal tuledega ehitud ja rõõmustab möödujate silma.
Laiaküla kaunid kodud
Kuigi Laiaküla naabriteks on pealinn Tallinn ja tööstuslinn Maardu, ei ole see külas jalutades kuidagi tajutav. Siin on vaikne, rahulik ja ääretult hubane, eranditult kõik aiad on väga hoolitsetud. Enda eest räägib fakt, et eelmise aasta Viimsi kauni kodu konkursilt võitsid Laiaküla aiad viiest auhinnast kaks. Aiad püüavad kahtlemata möödujate pilku, enamikes kasvavad kõrged männid, paljudes on suvemööbel juba õue toodud ja võrkkiiged üles riputatud. Valitseb tõeline külaidüll. Paistab selgelt välja, et Laiakülas elavad inimesed, kes kodukohast väga hoolivad ja tahavad teha alati rohkem kui hädapärast vaja.
Heaks näiteks on ka küla keskne mänguväljak. Tänaseks on saanud see valla abiga uued atraktsioonid, samuti pingid ja prügikasti, aga selleks, et mänguväljakul oleks veel mõnusam, on Reet Villigu juhtimisel siingi taimedega meeleolu loodud. Väljaku taga on plats, kus veel paar aastat tagasi oli võsaalune, kuhu külaelanikud olid harjunud oma aiajäätmeid vedama. Külaselts aga otsustas platsi puhtaks teha ja andis elanikele signaali praht edaspidi jäätmejaama viia. „Kolme-nelja mehega võtsime võsa maha ja viisime risu ära. Eelmisel suvel külvasime muru. Tänavu plaanime platsile püsti panna väiksemat sorti jalgpalliväravad ja pinksilaua, et lapsed saaksid mängida ja saaksime siin väikesed küla spordimängud teha,“ tutvustab Tiit plaane. Kristiina näitab platsi serva istutatud marjapõõsaid, mille küljest saab igaüks sõstrate valmimise ajal väikese tervisliku ampsu võtta.
Tegijate küla
Edasi astudes räägivad Kristiina ja Tiit vaimustusega küla inimestest, kellest paljud on oma valdkonnas tuntud nimed. Olgu selleks siis teadus, merendus, õigusala või muusika, Laiakülas tegijaid jätkub. Otsekohe kogeme seda ka praktikas, kui ühest majast kostub muusikat ning Kristiina suunab meid otsustavalt aiaväravast sisse. Nii satume perekond Janke kodukontserdile, kus kõlab Frank Sinatra „Fly Me To The Moon“. Kitarril mängib Justus, saksofonil soleerib Jakob ja klaveril saadab pereisa. Jah, Laiakülas osatakse ka väga vahvaid üllatusi teha. Lahkume Jankede juurest äärmiselt positiivsete tunnetega.
Mõne aja pärast möödume väikesest metsatukast ning saame teada, et külal on suured plaanid. „Siia tuleb Pähklimänni spordirajatis, mida koostöös vallaga veab küla kolmas juhatuse liige Margus Klementsov. Tänaseks oleme vallalt selle jaoks saanud tuge, mille eest oli võimalik koostada plaan, aga loodame peatselt saada ressurssi juurde, et jõuda teostuseni. Siia on planeeritud jõulinnak ja väikelaste mängupaik,“ räägib Kristiina. „Tahame, et siin oleks midagi igas vanuses lastele. Kavas on teha ka väike orienteerumisrada, mida läbides saab vastata interaktiivsetele küsimustele Laiaküla ja teiste Viimsi külade kohta,“ lisab ta.
Magusalaat on laste pärusmaa
Jõuame tagasi kuusepuuga ringtee juurde ning Kristiina jutustab, et just siin toimub Laiaküla kõige pikemate traditsioonidega ettevõtmine – magusalaat. Selle peakorraldajateks on lapsed, kes oma valmistatud maiustusi müüvad. Traditsioon sai alguse aastaid tagasi, kui külarahvas ringteede ehitamiseks talgud korraldas. Üks laps küsis tööde vahepeal emalt-isalt taskuraha ning keegi hõikas vastuseks, et raha tuleks ise teenida. Lapsed ei lasknud seda endale kaks korda öelda, tõid välja mikserid ja hakkasid jäätisekokteile tegema, müügiks valmistati muudki head-paremat. Kuna talgulised olid janus ja näljas, läks väikestel ettevõtjatel väga hästi. Sellest ajast ongi igal aastal toimunud magusalaat ning nii mõnestki väikesest ettevõtjast on kasvanud suurelt ettevõtlikult inimesed, kes eri elualadel end juba kehtestanud, alates tippspordist muusika- ja disainiauhindadeni. Viimasest korraldajate pundist sirgunud Henri Georg Valentini ettevõte tituleeriti näiteks aastal 2020 Eesti parimaks minifirmaks
Küsimärke leidub ka
Külavanemana tuleb muidugi rõõmude kõrval ka muredega tegeleda ning tekkinud küsimustele ja probleemidele vastuseid ja lahendusi leida. Viimasel ajal on Kristiina sõnul kõige rohkem küsimusi tekitanud Viieaia tee, mille ääres käivad parasjagu ehitustööd, sest sinna on kerkimas uus kortermaja. Sinna kõrvale on plaanis rajada Viieaia läbimurre, mis tagaks kiirema ühenduse Vana-Narva maanteega. Just selle rajamine on põhjustanud külaelanikes kahetist suhtumist. Ühed on vastu, sest arvavad, et see teeb küla liikluskoormuse liiga suureks, teised vastupidi on poolt, sest usuvad, et tänu läbimurdele autode hulk küla väikestel tänavatel ja ringteedel väheneb, kuna hakatakse kasutama uut teed.
Muredest rääkides ütleb Kristiina veel, et nagu mõnes teiseski Viimsi külas, tekitavad probleeme eravalduses olevad teed, mille osas külal ja vallal sõnaõigus puudub. Laiaküla inimesi häirib ka teise sissesõidutee alguses olev krunt, mille omanik kasutab seda jäätmete ladustamiseks.
Kristiina toob ka välja, et probleemiks on vahetult enne Laiakülla pööravat teeotsa asuv Maardu linna silt. Inimesed arvavad, et on jõudnud Maardusse, ega taipa, et tegelikult asub linnasilt Viimsi valla maal ja just peale silti on vaja keerata paremale, et Laiakülla sisse saada. See ei ole ühekordne probleem, vaid tekitab väga tihti segadust. Isegi, kui jõutakse kohale, arvatakse vahel end ekslikult teises asulas olevat, sest piirinaabreid saab just selles kohas kokku kolm.
Asjad saavad tehtud
Mõni mure ei riku aga üldist positiivsust ning külavanemal on igal sammul öelda midagi head nende aadressil, kes alati käed külge panevad, kui midagi on vaja teha. Ringkäigul möödusime nii mitmestki paigast, mille külaelanikud on oma jõududega korda teinud. „Kord koristasime talgute korras ühte ringteed. Talgu hommikul kohale tulles oli üks mees kopa rentinud, teine oma kuludega lasterajatist korrastamas, kolmas rentis taimede veoks käru. Kogunenud prahi panime prügikottidesse, aga need jäid segaduse tõttu samal päeval ära viimata. Vabandasin piirinaabri ees viivituse pärast, aga tema vastas, et ära muretse, lasen oma meestel kotid ära viia. Ja asi saigi järgmiseks päevaks tehtud,“ meenutab külavanem.
„Tunnen ennast väga hoitult. Me teeme koos asju ning kui kuskilt rebeneb, siis keegi kohe paneb õla alla. Ei tule sellist soovitust, et kaeba kuskile või kiru sotsiaalmeedias valda,“ lausub ta. „Oleme üks kogukond ja soovin uskuda, et ka valla ametnikud tahavad oma tööd teha võimalikult hästi. Olen Viimsi vallas elanud kogu teadliku elu ja tean seetõttu inimesi ja lugusid pikemalt. Näen, kuidas väsitakse ja loobutakse vastutusest, üle-eilsed tööd saavad tänaseks valmis ja homsed hilinevad, aga kuniks neid viivad ellu meie oma inimesed siirast soovist ka enda lastele parimat elukeskkonda tagada, ei ole põhjust muretsemiseks. Vahel ainult valutan südant, kas neil on ikka huvi ja tervist teha parimat võimalikku ning kuidas hoida inimesi, kes seda teevad. Eks need on küsimused kõigile, kuidas me hoiame oma inimesi ja keda valida ennast esindama,“ mõtiskleb Kristiina.
Esimene ametlik külavanem
Õigupoolest on Kristiina alles Laiaküla esimene ametlik külavanem. Juba mitu head aastat tagasi teatas talle naabrimees Jaak Raie, kes oli küla asjade eestvedajaid, et valisime sind uueks külavanemaks. Tol korral oli tegemist pooleldi naljaga, sest Kristiinat polnud tookord koosolekulgi, aga kus suitsu seal tuld ning kui mõned aastad hiljem tuli Tiit jutuga, et külale rahastamise saamiseks ja projektide kirjutamiseks tuleb valida ametlik külavanem, sai otsus tehtud. „Mind võeti siia külla eelmiste eestvedajate poolt nii soojalt vastu ning ju siis tõesti oli minu kord leida järgmine põlvkond, kellele aja ja tööga südamesse pugev vastutus edasi anda,“ ütleb ta ja lisab: „Paljud inimesed pakuvad mulle oma valdkonnas abi, ütlevad, et anna ainult teada, kui midagi vaja on. See tekitab ühtsustunde, mis annab endalegi kinnitust, miks ma seda teen.“ Nüüd ootabki külavanem, et järeltulija talle endast märku annaks ning ehk juba tuleval sügisel uude küla juhatusse valitud saaks.
Laiaküla elaniku Triin Lauri kommentaar
Kristiina on inimene, kes ei karda silma paista, asju välja öelda ega eriarvamusele jääda. Ta on tohutu energiaga naine, kellel on jõudu asju teha. Ta ei lepi sellega, kui asjad on kehvasti, ta tahab neid muuta ning ta saab sellega hakkama.
Eestlane ei ole ju üldiselt selline, kes tahaks avalikke asju ajada. Kui koosolekul hakatakse valima külavanemat, siis enamik poeks parema meelega laua alla. Oleme õnnega koos, et Laiakülas on Kristiina näol inimene, kes on valmis võtma vastutust ega karda seda. Ta on nutikas, mõistlik, julge ja oskab suhelda. See on väga suur kingitus külale.
Väga tore on see, et kui Kristiina hakkas külaelu juhtima, siis ta säilitas suure lugupidamise nende asjade vastu, mis siin juba enne oli tehtud. Ta hoiab traditsioone elus, viib neid edasi, lisades neile oma isikupära.
Laiaküla ajalugu
Laiaküla on 20. sajandi algul tekkinud suur elamuala Viimsi valla lõunaosas. Küla ei olnud kompaktne, selle üksikud osad eendusid kaugele – ehk on sellest tulnud ka Laiaküla nimi.
Küla paikneb Iru linnust ümbritseva põlise asustuskeskuse alal. Siin saab alguse Käära oja, mida keskajal Naistenoja nimega kutsuti. Siinseid maid läbib kaks iidset liiklusmagistraali – Pärnamäe tee ning Narva maantee.
Küla tekkis Iru tütarkülana ajal, kui kõrval asuvast Lepiku külast hakati uusi maatükke välja jagama. 1920. aastal oli Laiakülas kolm majapidamist – Hara, Pruali ja Madikse pere. 1930. aastate lõpul kasvas majapidamisi hulk kaheksani, nende seas ka Konstantin Pätsile kuulunud suur esinduslik Kloostrimetsa talu. Küla piirid on aja jooksul palju muutunud. Ajalooliselt hõlmas Laiaküla ka endise Väo mõisa maid. Praegu kuulub see ala – Laiaküla asum – Tallinna Pirita linnaosa koosseisu. Seevastu jääb praegu Laiaküla maadele osa Pärnamäe kalmistust.
Teise Maailmasõja ajal sai piirkond tugevalt kannatada. 1960. aastatel oli Laiaküla Iru poolses otsas ligi 100 hektari suurune piirkond nimega Kompostmulla osakond. See kuulus Tallinna Puukoolile, mis tegutses praeguse Mustamäe tee ääres, endise Löwenruh’ suvemõisa territooriumil. Hiljem anti mullamaa üle Pirita Lillekasvatuse näidissovhoosile ja rahvakeeli hakati seda kutsuma Mullavabrikuks.
1922 Laia (küla), 1923 Laiküla.
Külvi Kuusk, Rannarahva muuseumi teadur
