Äigrumäe on Viimsi valla kõige väiksem küla. Ühteaegu linnalähedane, samas maakohale omaselt vaikne ja rahulik paik on koduks pisut rohkem kui 130-le inimesele.
Äigrumäe asub Mähe ja Muuga vahel Miiduranna raudteest lõuna pool. Omal ajal lagedale liivikule istutatud männid ning 1920ndatel Iru vanadekodu matmispaigast alguse saanud Pärnamäe kalmistu on oma naabrusega mõjutanud ka küla kujunemist. 19. sajandi teisel poolel moodustasid küla tiheasustuse ühe perekonna kolme venna, ühe õe ja Jõelähtme lähedalt tulnud noorpere talud. Päris ehedaid talumaju siin enam ei ole, need on ümber ehitatud tänapäevasemateks elumajadeks, aga mitmed taluperede järeltulijad elavad külas siiani.
Külaelu idüll
Kui külavanem Priit Rebane ühel märtsikuu teisipäeval lõuna paiku vallavanem Illar Lemettile oma kodukohta tutvustab on Äigrumäel ääretult vaikne. Tunni aja jooksul sõidab külavahel vaid paar autot ning jalutamas näeme peale endi kõigest ühte inimest. Aeg-ajalt haugatab kuskil mõni koer ning kostub kevadist linnulaulu. Tundub, et aeg liigub siin palju aeglasemas tempos, kui mõnes suuremas asulas.
Veel enne, kui külavanema kodumaja juurest ringkäiku alustame, lipsab väravast tänavale leopardimustriline kass, kes tervitab meid valjuhäälse näugumisega ning näitab üles otsusekindlust meiega kaasa jalutada. Selgub, et kass – Felix – on külavanema oma, kuigi erinevalt peremehest mitte põline kohalik. Varem elas ta Lasnamäel, aga kui tema perenaine kolm aastat tagasi haigestus, võttis Rebaste pere Felixi oma hoole alla ning kass tunneb end külas ülimalt hästi ja koduselt. Nii astumegi külavanema juhatusel ja uudishimuliku Felixi saatel mööda vaikset tänavat külaplatsi poole.
Külaplats on küla süda
Külaplats asub Äigrumäe tee ja Liivamäe tee ristmikul ning on külaelu keskmeks. Äigrumäe külaseltsil on vallaga sõlmitud rendilepingu alusel kasutada umbes 4300 m2 maalapp, kuhu seltsi eestvedamisel on viimaste aastate jooksul kerkinud mitu vajalikku rajatist.
Platsi servas seisab kiviparketil uhke katusealune, mille ehitamiseks soetati materjal rahandusministeeriumi kohaliku omaalgatuse programmi vahenditest, aga püsti panid selle aasta eest külamehed ise. Priit Rebane on väga rõõmus, et katusealune sai oma kätega tehtud ning ühtegi ehitajat värbama ei pidanud. Katuse alla on paigutatud rida väiksemat sorti tribüüne, kus on mõnus istuda isegi väikese vihmasabina ajal. „See varjualune on praegu meie küla uhkuseks. Plaanis on siia veel valgus panna ning siis võime täiesti rahul olla,“ ütleb külavanem. Katusealuse kõrval seisab korralik pinksilaud, mis sai valla toel püsti pandud umbes aasta tagasi ning leiab Priit Rebase sõnul väljaspool talvehooaega palju kasutust. „Ei saa mainimata jätta, et katusealuse ehitamise peamine projektijuht ja suurim tegija oli eelmine külavanem Väiko Dorbek. Suured tänusõnad temale!“ lausub külavanem.
Külaplatsil asuvad ka valla poolt rajatud laste kiigeplats ja üsna suur ronimislinnak. „Selle üle on mul väga hea meel, et lapsed saavad toredasti aega veeta. Soojal ajal on siin palju sagimist, sest meie külas käivad lustimas ka Mähe lapsed,“ ütleb külavanem. Ta lisab, et lähiajal on soov ronimislinnakut veelgi suuremaks ehitada ning panna väljakule paar käsipalli mõõdus väravat, et noored saaksid ka jalgpalli mängida, aga selle soovi täitumine sõltub eelkõige valla abist.
Mänguväljakust ja katusealusest pisut kaugemal on kividega ümbritsetud lõkkekoht, kuhu on juba kogunenud materjali, millest jaanipäeval tuli süüdata. „Ühine jaanipäeva tähistamine on meil viieaastane traditsioon. Saime siin kokku juba enne, kui platsile katusealune rajatud sai, aga me pole korraldanud suurt üritust esinejate ja mängudega ega plaani seda ka edaspidi teha. Tuleme jaanipäeva paiku külarahvaga kokku ja ajame lihtsalt juttu, igaüks saab oma mured-rõõmud ära rääkida. See ongi peamine, mida organiseerides taotleme. Kõik on rahul ja kõigile meeldib,“ räägib külavanem.
Pumbamajast sai laoruum
Külaplatsi kõrval asub ka endine pumbamaja, mis sai omal ajal loodud külaelanike initsiatiivil. Kuna majade kaevud olid kehvad, siis moodustasid praeguse Äigrumäe tee ääres elanud inimesed 1980ndate alguses MTÜ Veetarbimisühistu Herman. Ühise töö ja rahastamise jõul pandi 1984. aastal püsti tsentraalne puurkaev ning veetorustik majade veega varustamiseks. Aastatel 2015–2016 rajas AS Viimsi Vesi uue ühise veevärgi- ja kanalisatsioonisüsteemi, mis asendas senised küllaltki amortiseerunud veetrassid ning kohalikud kogumiskaevud. Kui kõik tarbijad olid läinud üle uuele trassile, lülitas Herman oma puurkaevu välja. Pumbamaja polnud senisel kujul siis enam vaja, aga maja jäi alles ning praegu on see kasutusel asjade hoidlana.
Ühine piir Tallinna linnaga
Külaplatsilt võtame suuna Äigrumäe tee ääres asuva väikese metsatuka poole, mis lahutab Äigrumäed Pärnamäe kalmistust. Priit Rebane näitab ka künkal asuvat märki, mis tähistab Viimsi valla ja Tallinna linna piiri. „Siin oli varem suurem probleem, kuna läbi surnuaia külla tulev teeots pandi kalmistu haldaja poolt kinni. Kujutage nüüd ette, kui olete harjunud terve elu sõitma ühte teed mööda ja see äkki suletakse. See on päris ebamugav. Aga kuna siit algavad Tallinna kalmistu maad, siis see oli nende õigus. Nüüd on tee taas lahti ning õnneks olen saavutanud kalmistu haldajaga päris hea kontakti,“ loodab Priit Rebane, et ühendusteed uuesti kinni panna ei planeerita.
Rajamäe tee nurgal seistes osutab külavanem veel tänavavalgustusele ning toob välja, et 2020. aasta sügisel rajas Viimsi vald seni puudunud tänavavalgustuse Rajamäe tee ja Liivamäe tee vahelisele Äigrumäe tee lõigule ning 2019. varasügisel leidis võimaluse ka valgustuse loomiseks Varjulille tee ja Äigrumäe tee vahelisele lõigule. Tööde käigus laiendati ka jalgteed ning kaeti freesasfaldiga. „See oli meie küla jaoks väga positiivne edasiminek,“ lausub ta.
Ühendus Viimsiga võiks parem olla
Priit Rebase sõnul toimib külas kõik kenasti ning viimase viie aastaga on tehtud nii mõndagi, mis on külaelu edasi viinud. Alustades eelpool mainitud tänavavalgustuse ehitamisest kuni külaplatsile loodud ehitisteni välja. Aga kui oleks tema võimuses, siis muudaks ta külaelanike hüvanguks number 49 bussiliini marsruuti. Praegu sõidab buss Viimsisse Kloostrimetsa teelt, kus ei ole tegelikult pealetulijaid ega mahaminejaid, aga buss võiks liikuda hoopis Pärnamäe ja Randvere teelt. „Siis oleksid nii Äigrumäe kui ka Mähe elanikud õnnelikud, sest saaksid lihtsama vaevaga ühistranspordiga Viimsisse. Ka Tallinna mõistes võiks see oluline olla, sest Mähe kuulub ju linna alla. Kui 49 hakkaks nimetatud marsruuti sõitma, võiks vallaliini käigust ära korjata,“ arutleb ta. Kuna aga nr 49 bussiliini haldab peallinna transpordiamet, siis pole Äigrumäe elanikel marsruudi osas erilist sõnaõigust. Priit Rebane on teemaga tegelnud ja ettepanekuid saatnud, aga hetkel tulemuseni jõudnud ei ole. Vallavanem Illar Lemetti lubab küsimuse vallas arutlusele võtta ja maad uurida, mida selles osas teha saaks. „Kuna tegemist ei ole valla bussiliiniga, siis ei saa midagi lubada, aga kindlasti tegeleme lahenduse otsimisega. Võib-olla on Tallinn mingitel tingimustel nõus bussiliini marsruudi osas muudatusi tegema,“ sõnab ta.
Kodurahu koduaias
Tagasi kõndides ühineb meiega jälle Felix, kes on vahepeal käinud oma kassiasju ajamas. Ta annab häälekalt teada, et tema on nüüd teejuht ja nõuab pisut tähelepanu. Väike pai tehtud, jõuame külavanema maja juurde ja astume korraks ka aeda, sest tegemist on omaette vaatamisväärsusega. Rebaste pere aed pälvis nimelt tunnustuse eelmisel aastal valla poolt korraldatud kauni kodu konkursil. „Vana, põline talukoht, mille aed pidevalt areneb. Aed on väga liigirohke ning pilkupüüdvate miniokaspuudega. Siin on avarust ning kauneid vaateid ümbritsevatele maastikele. Kõik on harmoonilises kooskõlas ümbritseva loodusega,“ kõlas tookord aia tutvustuses. Kuigi praegu katab maad lumevaip, võib selle alt hoomata, et kirjeldus vastab tõele ja selle aia eest kannavad hoolt väga töökad käed.
„Saime konkursil tunnustuse, aga see on ainult minu abikaasa Eve teene. Mulle aiatöö väga meeltmööda pole, sest kunagi oli siinsamas praeguse Äigrumäe tee kõrval vanaema kartulimaa, kus ma pidin suvi läbi rügama. Täiskasvanuna seda enam teha ei taha,“ muigab külavanem. Ühtteist tuleb tal muidugi teha, vajadusel näiteks aeda ehitada. „Krundile pidin aia ümber ehitama siis, kui ühel kevadel just vahetult enne tulpide õitsele löömise aega tulid kitsed meie aeda ja pistsid nahka 200 tulpi. Aed tuli teha,“ muigab külavanem. Kuigi kitsed tegid tookord pahandust, on tore, et nad vahel aia taga end näitamas käivad. See tähendab, et loodus on väga lähedal.
Mõnus ja rahulik
Kohtumisele punkti pannes tõdeb Priit Rebane, et viimase viie aastaga on küla oluliselt arenenud. Tema on Äigrumäe külavanem olnud 2019. aasta sügisest, aga külaseltsi tegemistes osales ta juba varem. „Olen alati olnud oma kodukoha patrioot ja soovinud külaellu rohkem panustada,“ ütleb ta ning lisab, et külaseltsis on praegu umbes 30 liiget, mis elanike väikest koguarvu arvestades on väga korralik protsent, kuid liikmeid võiks rohkemgi olla. Ühiselt tegutsedes on võimalik asju ju veelgi paremini teha. „Meil on kõik positiivne, kurta ei olegi eriti midagi. Mulle meeldib meie küla mõnus rahulikkus. Inimesed saavad omavahel läbi ja kõik teavad, kes su naaber on. Sellised asjad on olulised,“ lausub külavanem.
Äigrumäe külaseltsi esimehe Piret Simmo kommentaar
Priit Rebane on väga kohusetundlik ja tasakaalukas inimene, kindlasti on ta Äigrumäe patrioot ja seisab igati koduküla hea käekäigu eest. Priit on väga heade diplomaatiliste oskustega ja samas sihikindel.
Meie külavanem on mitmendat põlve äigrumäelane, teab ja tunneb kõiki elanikke ning on kursis sellega, mis on külas olnud varem ja mida inimesed ootavad praegusel ajal. Külaüritustel on Priit alati eestvedaja, kes oskab luua ühistegevuste jaoks hea õhkkonna ning panustab ise koostegemisetel, innustades nii ka kõiki teisi. Ta on ka hea kuulaja ning võtab arvesse inimeste ettepanekuid ja probleeme, külaelanikud aga austavad Priitu ja peavad temast lugu.
Priit oli üks Äigrumäe külaseltsi rajajatest. Olen temaga külaelu edendamisel koostööd teinud juba ligi 10 aastat. Külaseltsi tegevus toimib siiani väga hästi, seega on Priiduga võimalik pikaaegseid plaane teha ja koos edasi liikuda.
Näiteks just tema eestvedamisel paigaldas Telia juba 2016. aastal Äigrumäe külla valgusoptilise kaabli, mis oli kõige esimene kiire internetiühendus Viimsi vallas.
Äigrumäe küla ajalugu
Praeguse Äigrumäe küla maadelt on leitud muinasaegse inimtegevuse jälgi. Lillupi Väikemäe nimelisest paigast on leitud lohukivi ja välja kaevatud põlenud pinnase ja kivide kiht, mille otstarbe üle arheoloogid veel selgusele pole jõudnud. Küla maid läbiv Pärnamäe tee on olnud Viimsi ja Iru linnuse vaheline ühendustee juba muinasajast peale. Ajalooliselt kuulus Äigrumäe piirkond Nehatu mõisale, kuid ühendati 1919. aastal Viimsi vallaga ja läks 1939. aastal Iru valla koosseisu.
Küla nimi on saadud toredalt haigru nimeliselt linnult – Äigrumäeks oli vanarahvas nimetanud siinset soodevahelist kõrgendikku. Kohaliku pärimuse järgi rajati küla esimesed talud tee äärde, millest mõlemal pool asusid sood. Küla 19. sajandil tekkinud tuumikala moodustasid Äigrumäe tee äärsed Saare, Liivamäe, Kruusiaugu, Allikmäe ja Voki, Tiigi, Paju, Sireli, Kase, Kungla, Jäätma ja Liipa talud.
Küla piirid on aja jooksul muutunud. Praeguse Äigrumäe maadel paiknes osalt ka 1870. aastatel välja kujunenud Lepiku asum, kuhu rajas oma majapidamisi hulk Pirita-Kose ja Nehatu maadelt tulnud perekondi. Põllumaa oli lahja ja liivane ning paljud mehed pidid perekonna toitmiseks Tallinnas voorimeeste või vabrikutöölistena leiba teenima. Äigrumäe küla piiridesse jäi ka osa praeguse Mähe asumi maadest. Piirkonnas oli tugev usuliikumine, kuid polnud kirikut ning 1936. aastal kinkis Järve talu peremees kiriku ehitamiseks maatüki ja 1939. aastaks oli põldude vahele kerkinud kena torniga hoone nimega Betaania palvemaja. Nõukogude ajal see võõrandati, kuid on nüüdseks taas kirikuna kasutusel.
Nõukogude ajal oli Äigrumäe küla Muuga kolhoosi koosseisus. Hiljem asusidküla maadel Piritanäidissovhoosi piimafarmi heina- ja karjamaad.
Külvi Kuusk, Rannarahva muuseumi teadur
