Viimsi alevikus elab üle 2500 inimese, siin asub igale viimsilasele teada tuntud mõisapark ning endises mõisahoones tegutseb Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum. Aga mida lisaks sellele Viimsi alevikus veel leidub ja millega kohalik rahvas tegeleb? Ühel maikuu päeval läheme koos vallavanema Illar Lemettiga seda pisut lähemalt uurima.
Esimeseks peatuspaigaks saab Hüatsindi tee, kus paiknevad Pirita näidissovhoosi aegadel püsti pandud kasvuhooned. Siinsetes kasvuhoonetes kasvatati nõukogude ajal hulgaliselt lilli, mis olid tuntud üle Eesti ja kogusid kuulsust üleliidulistel lillenäitustel. Kui aga Eesti sai vabaks, lagunes ka lillekasvatussovhoos ning kasvuhooned läksid erakätesse. Tänaseks on paljud nendest paraku käest lastud, kuid osades toimetatakse edasi. Vilgas tegevus käib ka kõige äärmises hoones, kus tegutseb Viimsi Aiand OÜ ning kus meid võtavad lahkelt vastu juhatuse liige Ott Kokk, müügijuht Laura Lätt ja perenaine Liia Kokk. Lisaks tervitab sisseastujat kirev lillemeri, sest suures kasvuhoones laiutavad õisi täis suvelillepotid- ja amplid.
Äri, mis õitseb
Viimsi Aiand OÜ on pereäri, millele 2000. aastate alguses panid aluse Oti vanemad. Esmalt kasvatati kurke, kuid nüüd tegeletakse ainult lilledega. Peamiselt pakutakse suvelilli, aga valikus on ka mõned püsikud. Ott liitus aiandusmaailmaga ligi kümme aastat tagasi, et tihedamatel perioodidel vanemaid aidata, ning kutsus endale omakorda appi sõbra Laura. Tänaseks on ka mõlema elukaaslased aeg-ajalt lilleäris käed külge pannud.
Omanikud tunnistavad, et koroona on nende ärile pigem positiivselt mõjunud. „Inimestel tekkis eelmisel kevadel aega ja meie kasvuhoone leiti palju kergemini üles. Hakati aru saama, et pole vaja käia kuskil kaugemal aiapoes, kui nii laia valikuga Viimsi kauplus on nii lähedal,“ räägib Ott. Laura lisab, et lilli hakkasid koroonaajal ostma ka need inimesed, kes seda varem ei teinud.
Suvelillede kõrghooaeg algab maikuus ning kestab suve lõpuni, aga see ei tähenda, et muul ajal tegemist poleks. Rahulikum aeg on vaid novembris-detsembris, sest juba jaanuaris tuleb kasvuhooneid kütma hakata, et Hollandist ja Saksamaalt saabunud beebitaimed sinna sirguma panna. „Siht on seatud nii, et emadepäevaks oleksid esimesed amplid kogu oma ilus olemas. Kasvatame kõik ise ning oma toodangut müüme samuti ainult ise,“ selgitab Laura. Lisaks kasvuhoonele on aiandil müügipunkt Viimsi ehituspoe kõrval parklas, kus toimetabki peamiselt Laura.
Kellel on vähegi rohelised näpud, võib siin kasvuhoones vabalt veeta tunde, sest suvelillede ja amplite valik on meeletult suur, leidub erinevaid liike, värve ja kombinatsioone. Taimed on väga lopsakad ja kaunid. Kvaliteedimärk on see, et lilled jõuavad ka Viimsist väljapoole. „Paljud tulevad enne suvekodusse minekut läbi ja ostavad lilled kaasa. Hiljuti saatsime kulleriga amplid Saaremaale, aga kuna taimed on õrnad, siis üldiselt kullereid väga palju ei kasuta. Kogemus ütleb ka, et inimene tahab enne ostmist lille oma silmaga näha. Pool võlu seisnebki ju kaunite õite valimises,“ räägivad lilleäri pidajad.
Nad kinnitavad, et töös pakub kõige suuremat rõõmu silmaga nähtav tulemus. „Väga tore on näha meie ampleid kellegi rõdul või aias rippumas. Paljud eriti ei usugi, et oma kasvatatud lilli on võimalik võõras kohas eksimatult ära tunda, sest õied olevat ju nii ühesugused. Ka mu elukaaslane ütles alguses, et see ei ole võimalik, aga nüüd, kui ta on kolme aasta vältel meid abistanud, näitab vahel ise, et näe see ampel on ju teie oma,“ muigab Laura.
Kellel veel suvelillede ja amplite jaoks ruumi on, võib küll Viimsi Aiandist läbi astuda. Tühjade kätega sealt kindlasti lahkuda ei tule, pigem on oht koju minna suurema hulga lilledega, kui algselt plaanis oli.
Igas kohas peidab end mõni lugu
Edasi võtame ette jalutuskäigu mõisapargi suunas ning möödume selle käigus MLA Viimsi Lasteaiad Pargi majast. Meid tervitab aiaveerel naerusuine lasteaiaõpetaja Eva Laasma ning palub sisse astuda. On päikeseline hommikupoolik, lapsed askeldavad enne lõunaund mänguväljakutel ning Eval on lastel silma peal hoides aega meiega pisut juttu puhuda. Ta räägib loo, kuidas temast üldse lasteaednik sai. „Tegelikult tahtsin õppida aednikuks, sest mu onu oli selles ametis. Nägin tema tööd väga lähedalt ning ei osanudki ennast mujal ette kujutada,“ alustab Eva. „Olin kindlalt otsustanud omandada kõrghariduse, aga kuna konkursid olid väga tihedad, siis arvasin, et on mõistlik kaks aastat tööl käia – töökogemus andis tol ajal ülikooli saamiseks eelise.“
Noor naine töötaski Kirovi näidiskalurikolhoosi kalatehases, aga kui ta läks kahe aasta möödudes juhataja juurde avaldusega, et tahab lahkuda ja õppima minna, öeldi talle pikema jututa, et noori inimesi kolhoosist ära ei lasta. Mingu Eva kaadriosakonda ja valigu seal meelepärane eriala, kuhu kolhoos ta õppima suunab. Valida oli kolme võimaluse vahel: laevakülmutusseadmed, kalakasvandus ja lasteaednik. „Mehhaanikast ei olnud mul aimugi, küll aga teadsin, et kalamaimud on väga tundlikud ning paar kraadi temperatuuri kõikumist mõjub neile hukutavalt. Seega otsustasin, et lapsed peavad rohkem vastu kui maimud ja minust sai Tallinna Pedagoogilise Instituudi üliõpilane,“ naerab Eva.
Nüüdseks jääb tal seljataha 23 aastat Piilupesas ja 19 aastat Pargi majas. Kuigi päris aednikku temast ei saanud, hoolitseb just tema Pargi maja aias kasvavate õunapuude eest. „Kui maja avati, istutasime igale rühmale oma puu, hiljem on lõpetajad omalt poolt õunapuid kinkinud. Ma väga ei raatsi oksi lõigata, sellepärast on puud väga tihedad, aga natuke ikka harvendan,“ muigab Eva. Ta selgitab, et õunapuud on kogu nende lasteaia sümbol, ka Pargi maja embleemil on õunapuud ja lasteaia hümn on nendega seotud. Eva teab, et isegi rühma on lapsele valitud õunapuude järgi, kui üks ema teatas, et laps läheb ikka sinna, kus need ilusad punased õunad kasvavad. Meie lahkume lasteaiast teadmisega, et igal inimesel ja kohal on oma lugu. Vaja on need vaid üles otsida ja ära kuulata.
Järgmist lugu läheme otsima Viimsi mõisaparki, mis on alates 1960. aastast looduskaiste all ja mille suurus on 12,3 hektarit. Pargi taimestik ja maastik on mitmekesised, puudest kasvavad siin näiteks harilik pöök, selle punaseleheline vorm, tammed, vahtrad ja sanglepad, omapäraks on ka jämedate tüvedega põliste sangleppade, künnapuude ja lehiste rohkus.
Pargis liituvad meiega vallaaednik Allar Lehtsalu ja kommunaalvaldkonna peaspetsialist Taavi Valgmäe, et rääkida pisut lähemalt töödest, mis tehtud ja mille osas veel plaani peetakse. Mehed tõdevad, et park vajab hädasti uuendamist, sest puud on juba vanad. Kuna aga tegu on muinsuskaitse all oleva objektiga, siis omavoliliselt siin tegutseda ei saa. Seetõttu ei saa ka parki erilisi atraktsioone rajada, kuigi rahvas seda ehk sooviks. „Iga tegevuse jaoks peab muinsuskaitseametilt loa taotlema. Kui tahad puud maha võtta, tulbipeenart rajada või midagi muud istutada – kõige jaoks on luba vaja,“ ütleb Allar.
Pargi uuendamiseks on keskkonna- ja planeerimisosakonna tööplaanis kogu parki hõlmava haljastusplaani tellimine. Kui keskkonnaameti ja muinsuskaitseametiga kooskõlastatud haljastusplaan on olemas, saab parki uuendama hakata – istutada puid, põõsaid ja hooldada vanu puid.
Pargi pinnas on üldiselt väga niiske ning vald on jõudumööda teinud töid selle probleemi lahendamiseks. Muuseas rekonstrueeriti 2020. aastal mõisaparki läbivat kraavi LIFE Urban Storm projekti käigus. Täpsemalt korrastati pargi lõuna-kagu piirkonnas paiknevat kraavi ja selle ümbrust, et kuivendada liigniisket pinnast. Kraav puhastati võsast, lõiguti laiendati selle põhja ja sellega suurenes ka veepind. Kõige märjematele aladele rajati maapinna kuivendamiseks dreenkanalid. Voolukiiruse ja erosiooni vähendamiseks lisati erinevaid veetõkkeid sh kosk. Kraavi paigaldati ka astekivid ja tamm, mis võimaldavad jalutajatel kraavi mitmes kohas ületada. Testalaga tutvumiseks paigaldati platvorm. Kõik see kokku muutis pargi kuivemaks ning jalutajate jaoks atraktiivsemaks, kuid kuivendamistöid tuleks tulevikus veelgi teha. Pargis aga poleks justkui käinudki, kui pole imetlenud selle kevade Viimsi tõmbenumbrit – värvilist tulbipeenart, kus kasvab kokku 12 000 õit. Jahedad ilmad on olnud tulpide jaoks soodsad ning nad on saanud oma ilu rahvale juba pikalt näidata. Allar ütleb, et peab plaani sama peenra vastu teisele poole kõnniteed veel ühte peenart rajada, et vaatepilt oleks veelgi uhkem, kuid millal see juhtub, et saa veel lubada. Samuti tahab ta parki maha panna krookusesibulad, et need ühed varasemad kevadekuulutajad lillede seas kevadesse värvi lisaksid.
Pärast jalutuskäiku mõisapargis käime läbi Videviku teelt, kus pargi kõrval asuva majaelanike pikaaegseks mureks on kallakult maja ette immitsev vesi, mis saab alguse ilmselt mõnest allikast. KÜ juhatuse liige Ülli Kukumägi näitab kohti, kust vesi maja ette voolab, ning selgitab, et see muudab majaesise platsi märjaks ja poriseks ning külmal ajal ka ohtlikult libedaks. Teine mure on maja juurde viiva teega, millel puudub valgustus. Tee ääres on küll elektrivalgustuspost, aga see ei tööta. Vallavanem võtab mured valda kaasa, et nendega edasi tegeleda.
Viimsi aleviku süda
Järgmise peatuse teeme Laidoneri mõisa juures. Viimsi aleviku oluline osa, võiks isegi öelda süda ongi tegelikult seesama mõis. Mõisas tegutseb juba paarkümmend aastat Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum, mille direktori Hellar Lillega ka mõne sõna juttu ajasime. Hellar Lill rõõmustas, et Covid-19-aegsete piirangute lõppedes on huvi muuseumi vastu suur. Broneeritakse ekskursioone, aga ka saali ürituste korraldamiseks. Lugejal tasub kõrva taha panna, et muuseumi ruume on võimalik rentida nii ettevõtetel kui ka eraisikutel isiklike tähtpäevade korraldamiseks. Direktor tõi uhkusega välja, et ekspositsioonide osas on sellel aastal palju uut ja põnevat ees ootamas. Sügisel saab peamajas tutvuda uue ekspositsiooniga „Rahva oma vägi – rahuaegsest riigikaitsest 1920–1940 ja alates 1991. aastast. Uueneb ka väliekspositsioon. 2019. aastal Eesti Vabariigi ja Eesti Vabadussõja 100. aastapäeva tähistamise puhul mööda Eestit sõitnud muuseum-soomusrong nr. 7 „Wabadus“ leiab oma kodujaama just Viimsis. Selleks otstarbeks ehitatakse muuseumi välialale raudteelõik.
Vallavanem uuris, kas viimaste uudiste valguses saab Viimsi endale läbi sõjamuuseumi orkestri. Hellar Lille sõnul tuleb praeguse info kohaselt orkester administratiivselt muuseumi koosseisu, aga detailidest on veel vara rääkida, lisades, et rõõmustav on see, et eesti rahvas tõesti armastab professionaalset sõjaväe- ja puhkpillimuusikat.
On hea teada, et muuhulgas hoiab muuseum au sees ka kindral Laidoneri mälestust, kelle omanduses mõis alates 1923. aastast oli. Kindral arendas siin aktiivset talupidamist, nii et sellest kujunes 1930. aastatel eeskujulik piima- ja põllumajandustalu. Samuti tegeleti tema ajal hoolega mõisa puuvilja ja marjapõõsaste aiaga ning vähemtähtis polnud park, lillepeenrad ja tiigid – just see oli koht, kuhu kindral armastas tuua oma külalisi.
Vaja oleks kõnniteed
Mõisapargist edasi jalutades jõuame Aiandi teele, kus ootavad Aiandi tee 4 korteriühistu esindaja Eero Mäss ja Viimsi Alevikuseltsi liige Annely Rennit. Korteriühistule teeb muret isetekkeline jalgrada, mis maja tagant läbi läheb. Soov oleks rajada korralik kõnnitee, kuid mitte samasse kohta, kus praegune sissetallatud rada kulgeb, vaid kinnistu piiril asuva heki äärde. „Meie kinnistu ja kõrvalasuva kinnistu piir on ühine ning vallale kuuluvat maad nende vahel ei ole. Oleme valmis ühe siilu sellest maast sümboolse hinnaga, näiteks ühe euro eest vallale müüma, et vald rajaks sinna kõnnitee,“ selgitab Eero.
Ta usub, et inimesed võtaksid uue tee omaks, sest see ei teeks suurt ringi, aga oleks samas oluliselt mugavam. Praegune sissetallatud tee on porisel ajal väga mudane ning talvisel ajal lund täis, lisaks rikub see kortermaja tagust haljasala.
Praegusele trajektoorile ei taheta uut teed teha, sest see lõikab majataguse platsi diagonaalis pooleks. Mõte on hoopis tulevikus rajada sellele alale laste mänguväljak.
Alevikuselts seisab meie elukeskkonna eest
Viimsi Alevikuselts loodi 2020. aastal ning selle ajendiks sai erinevate küsimärkide kuhjumine. „Muutus Kaunite kunstide kooli asukoht, huvikeskus kolib Viimsi alevikust alla Haabneeme, aasta tagasi oli sinna juba kolinud noortekeskus, kadus korvpalli mängimise võimalus ülal Viimsis Laidoneri pargi veeres,“ loetleb Annely tekkinud mõttekohti. Ta toob ka välja, et räägitud on liin 1A marsruudi muutmisest liikumiseks Viimsi alevikust Tallinnasse ringiga Lubja mäe kaudu, kuid see ei ole Viimsi aleviku elanike jaoks mõistlik. „Kaaluda tuleks pigem ehk võimalust Haabneeme rahva jaoks Tallinna suunal uue liini käimapanemist, et 1A ei peaks sellist suurt ringi läbima. Seisame alevikuseltsiga selle eest, et saame sõita ka tulevikus ühistranspordiga Tallinnasse ilma, et peaksime Viimsi poolsaarel tiiru tegema. Ükski arendus või muudatus ei peaks halvendama elanike heaolu ja olemasolevat elukeskkonda,“ ütleb Annely.
Tema sõnul loodab alevikuselts, et Viimsi alevikust ei kujune vaid kortermajadega magala. Samuti soovitakse, et ka kodu lähedal oleks erinevatel vanusegruppidel võimalus vaba aega aktiivsemalt sisustada. „Eelkõige on siin tegevusest puudu varateismelistel,“ selgitab Annely. Ta arvab ka, et kui kõik huvikeskuse ringid kolivad Artiumisse, võiks kindlasti kaaluda varianti, et tühjaks jäävaid ruume saaksid kasutada aleviku noored ja seeniorid.
Vallavanem saab siinkohal omalt poolt alevikurahvast rõõmustada teatega, et tänavu suvel renoveeritakse Viimsi mõisapargi jalgpalliväljak ning rajatakse selle kõrvale 3 x 3 mänguks mõeldud korvpalliplats. See pakub kohalikele spordihuvilistele kindlasti lisavõimalusi.
Huvikeskuse mitu nägu
Ringkäigu lõpetame huvikeskuses, kus meid võtab vastu perenaine Heidi Kirsimäe. Ta tutvustab kõiki ruume, mida on huvikeskuses kokku kaheksa. Alustades suurest saalist, kus on 290 istekohta, ning lõpetades erinevate õppeklassidega. Nendes ruumides tegutsevad erinevate valdkondade huviringid, aga kuni Artiumi avamiseni asub just siin ka Viimsi peamine kultuurisüda, kus käivad esinemas teatrid, lauljad ja erinevad kultuurikollektiivid.
Koroonaaeg tõmbas aktiivsele elule muidugi mõneks ajaks kriipsu peale, aga seda aega kasutati targalt ning mitmed ruumid said endale uue kuue. „Ruumid on nüüd kasutamiseks mugavamad ning ka silmale kenamad vaadata. Muuhulgas sai suur saal uue valgustuse, millega saab tekitada erinevaid valgusefekte ning see annab visuaalselt etendustele ja esinemistele palju juurde,“ selgitab Heidi.
Tal on hea meel, et koroonapaus hakkab lõppema ja huvikeskus saab oma tegevustega edasi minna. Eelmisel reedel toimuski seal üle hulga aja esimene teatrietendus ning ees on ootamas veel palju põnevaid üritusi. Juunis saab ka hoo sisse mitmekülgne ja hariv laagrisuvi. Huvikeskusest võib aga ka niisama läbi astuda, sest siin on alati üleval mõni pilkupüüdev näitus. Praegu on väljas eakate käsitööringi juhendaja Ljuba Keskküla kunstinäitus „Mälestusi kodukandist ja reisidelt“ ning Viimsi kunstikooli andekate õpilaste tööd. Tasub kindlasti vaatama minna!
