Keri on Viimsi põhjapoolseim punkt, kuhu tulin esimest korda saarevahiks 2015. aastal. Praegu on Keri nagu kari, mille juurde sattusin, mille küljes olen kinni ja kuidagi lahti ei pääse. Saar on minu jaoks oluline, sest saan seal olla vajalik ning teisalt pakub ta vastu seda, mis mulle meeldib ja mida otsin.
Igal Kerile jõudnud inimesel on oma lugu, kuidas ja miks ta sinna sattus. Põhjuseid on erinevaid. Näiteks naabersaare Prangli rahvas ja nii mõnigi ettevõte Tallinna teistest sadamatest pakub klientidele Keri saare külastamist kui võimalust tutvuda Soome lahega laiemalt. Tehakse ekskursioone ja vaadatakse tuletorni, saab teha sissekande külalisteraamatusse ja soetada saare sümboolikaga meene. Maa kuulub Viimsi vallale, majaka töö tagab transpordiamet, vajalikke mereuuringuid korraldab kohapeal mereinstituut.
Keril käib ka inimesi, kes koguvad ja loetlevad Eesti saari. Saarele satub purjetajaid Eestist, Soomest ja Rootsist. Isegi kajakkidega on tuldud. Samuti tullakse tuletornipassiga, et Keri lehele tempel saada. Areneva digiühiskonna ilming Keril on arvutimängurid, kelle ülesandeks on mingis strateegilises asukohas käimine. Keri on ka geopeituse punkt.
Kes on saarevahid?
Et kogu huviliste hulka ohjata, on saarel läbi navigatsioonihooaja (mai – oktoober) korda hoidmas saarevahid. Need on nädala kaupa valvet pidavad vabatahtlikud, kes külalisi vastu võtavad, saare ajalugu ja legende pajatavad ning head seltskonda pakuvad. Saarevaht maksab kinni kõik endaga seotud kulud, saarele jõudmise, elamise ja kojusaamise. Vastutasuks saab ta nädal aega nautida miljonivaadet merele igast maja aknast, puhata, tegeleda sisekaemuse või hoopis mõne ehitustööga. Saarel saab kogeda muutlikke ilmasid ja näha mere erinevaid värve. Pikemalt saarel viibivad inimesed on selle tõelised fännid ja panustavad veelgi rohkem. Järjekord austust vääriva Keri saarevahi ameti pidamiseks on pikk, aga juhtub ka, et on vaja täita ootamatult tekkinud lünka.
Minu Keri
Minu seotus Keriga tekkis juhuslikult. Langesid kokku soodsad tingimused: tormine hilissügis, enda jaoks vajalik mõttepausi hetk, juhuslikult vabanenud saarevahi aeg ja toetav perekond. Tahtsin end tunda nagu Muumipapa Muumioru lugudes.
Siin on erilised inimesed, seiklus, põnevus, vabadus ja rahu. Veel üks põhjus, mis Kerile tõmbab, on teekond üle mere saarele, sealne keskkond, inimesed keda kohtan, ja lõpuks kindlasti teadmine, et kodu ei ole kaugel.
Minu isiklik rutiin saarel on tihti seotud lisaks teekonnale saarele ja tagasi ka muude eesmärkidega. Viimastel aastatel olen toimetanud enamasti mingite konkreetsete asjadega, mida olen ette võtnud ära teha, või aitan saarevahti, kes enda poolt ette võetud töölõiguga tegeleb.
Kõik on eriline
Nii saarevahtide kui ka külastajate jaoks on oluline saunas käimine (külastajatele tellimisel, soovitavalt oma puudega). Eriti äge on põhja- ja idatuulega, kui sauna aknast on näha murduvaid laineid. Kui tormi ei ole, siis erilise tunde tekitab seegi, et tegemist on Eesti kõige põhjapoolsema töötava saunaga.
Saarel väärtustan väga nutiseadmevaba aega. Püüan olla iga keharakuga kohal ja nautida Kerit sellisena nagu ta on. Tänaseks on kujunenud välja rutiin teha ja süüa igal külaskäigul pannkooke moosiga ning sügisel korjata õunu ja valmistada neist moosi järgmisteks pannkoogi kordadeks.
Minu lemmik aastaajad saarel on varakevad ja hilissügis. Need on muutuste ajad looduses, mida on väga huvitav jälgida.
Mis teeb Keri saare eriliseks?
1. Eesti üks erilisema ja huvitavama arhitektuuriga majakas.
2. Ei ole püsielanikke, saarele ei ole regulaarset laevaühendust.
3. Saart valvavad ja külalisi tervitavad vabatahtlikud, kelle tegevust koordineerib MTÜ Keri Selts.
4. Elu püsimine tugineb entusiasmil ja vabatahtlike panusel.
5. Siin ei ole metsa, on vaid mõned vanemad õuna- ja kirsipuud, kuuri pihlakas ja üksikud lepad. Viimastel aastatel on istutatud püsikud, mille osas peab varuma kannatust ja lootma parimat, et tekiks looduslik tuulevari.
6. Keri saarel on kino.
KOMMENTAARID
Mari West, Keri vabatahtlik saarevaht
Keri on üks väheseid kohti, kus loodus on inimesega harmoonias. Lindudel lastakse rahus pesitseda ja keegi neid ei sega. Kui lähedki liiga lähedale, siis antakse sulle väga selgelt teada, kust läheb taluvuse piir. See on hea tunne ja paneb perspektiivi jälle paika. Keril on võimas loodus. Meri ja tuul näitavad oma iseloomu ja inimesena tekib kärbsemusta tunne. Seda on aeg-ajalt vaja, et nina liiga püsti ei läheks.
Katerin Peärnberg, Keri vabatahtlik saarevaht
Hea aeg on Keril siis, kui saad kõhuli nina murus lebada ja end kevadistes päiksekiirtes soojendada, aga ka siis, kui on torm või kõvad tuuled. Saad olla omaette, juuksed nii sassis kui soovid. Ei ole kedagi arvustamas ja head emotsioonid ning iseolemise tunne saavad tulla. Arvestama peab vaid iseenda ja loodusega. Nii tekivad paremini ka mõtted, mida mõtlema oled tulnud, uued ideed ja inspiratsioon ning tõehetked iseendaga. See on sisemise kasvamise koht. Saarel käingi viimased aastad üksi. Küsitakse, kas niiviisi hirmu ei teki. Aga ei, Kerist on saanud nagu teine kodu, siin on kõik tuttav ja omane. On inimesi, kes on läbi ja lõhki Keri inimesed ja nendega koos on ääretult tore Keri asju ajada – ka see loob saarega seotud kodust tunnet juurde. Kui ma Keril enam käia ei saaks, jääks tükikene minust küll vist puudu.
Anna-Liisa Eljari, Keri vabatahtatlik saarevaht
Keri saar on nagu pisike maapealne paradiis, seda eriti lastele, kellel maavanaema-vanaisa pole. Siin on imeline võimalus ise olla, vanemad ei sõida kukil kellaaegadega ega manitse viisakas välja nägema. Sööma tuled siis, kui kõht tühi, ja merre hüppad, kui isu tuleb. Saar paneb lastel fantaasia tööle, annab mõnusa hakkamasaamise oskuse. Loviisal (10) kes on käinud saarel juba viis suve, on Keri kõige lemmikum koht, lausa nii, et ta oma sünnipäevagi seal sõpradega tähistas. Keri pakub võimalust kogeda maagilist lapsepõlve.
Peep Rada, Keri Selts MTÜ juht
Kerile satuvad ainult head inimesed. Olen seda Keril veedetud aastate jooksul märganud. Ja ega saar isegi pole Eesti mõistes kuigi tavaline. Ta on ühtaegu väga kaugel. Saart ei ole mandrilt näha. Sinna saamine ei ole lihtne. See, kes Kerile satub, teab juba täpselt, mis koht see on. Samas on Keri nii lähedal kõigele – Tallinna tornid paistavad, Helsingi kuma on igapäevane ja tornist võib näha kõrgemaid Helsingi ehitisi. Rahvusvahelistes vetes liikuvad laevad on näha, lennukid lendavad üle. Justkui elu keskel. Ja ta on nii tilluke, et ükskõik kus sa oled, meri paistab tavaliselt mõlemalt poolelt. See paelub inimesi. Keri on mindki oma erilisusega enda külge kleepinud.
Avafoto: Siim West
