Kevadel sulas kaka lume alt välja. Ta ringutas ja võimles päikese käes. Kaka oli talve jooksul üleni valgeks läinud, aga tuju oli tal endiselt hea. Need laused Andrus Kivirähki raamatust „Kaka ja kevad“ iseloomustavad küllaltki tabavalt olukorda meie valla haljakutel.
Kevadilmad lausa kutsuvad jalutama. Päike paistab, loodus tärkab. Küll aga võivad kogemuse ebameeldivaks muuta rikkalikult koerasitaga ülekülvatud haljasalad, kus puhta jalaga läbipääsemine võib osutuda tõeliseks katsumuseks.
Vallavalitsusele laekub igal kevadel palju pöördumisi nii kergteede ääres kui ka haljakutel ja parkides asuvate sitajunnide kohta. Mitteametlik statistika näitab, et rohkem junne on lumiste talvede järgselt. Ja siin on oma põhjus – lumme vajunud sooje junne ei kiputa koristama, kuna see on ebamugav.
Koera väljaheidete teemat on viimastel aastatel tõstatatud ka sotsiaalmeedias. Osad on pahased hooletute koeraomanike peale ja peavad vastutavaks just neid. Teised nõuavad, et vald käiks ja koristaks, paigaldaks silte, trahviks. Kolmandad on hoolsad koeraomanikud, kes saavad ebaõiglase pahameele osaliseks. Kõigil on lõpuks tuju rikutud. Sitt pidi olema tuleviku väetis, aga antud juhul pigem mürgitab kogukonna suhteid. Kurb on jälgida, et osad koeraomanikud ei saa aru, mida nende hooletus põhjustab.
Sitaga näkku – viis niitjat tänada?
Kõiki täisjunnitatud haljasalasid tuleb korras hoida ja hooldada. See tähendab, et osadel meist pole luksust valida haljakule mitte minna. Trimmerdajad ja muruniitajad on kohustatud miiniväljale minema ja oma tööd tegema. Ja nii lendab niidutöid tehes sitta kahte lehte, rohu sees olevad junnid pritsivad trimmerdades näkku ja riietele. Tegelikult on see räige hoolimatus, mida meie valla enda elanikud põhjustavad. Inimesed, kes teevad vallaelanike heaks tööd ja hoiavad hoole ning armastusega korda, saavad tänutäheks miiniväljadel sitaga näkku. Vabandan sõnakasutuse pärast, aga seda ei saa kuidagi teisiti öelda. Tean omast käest, mida see tähendab. Maaomanikuna niidan kodu ümbruses nii teemaad kui ka teede äärseid alasid, mis läbib metsaseid kinnistuid. Metsas koeri jalutavad inimesed arvavad, et metsa võib ju sita maha jätta. Ei või! Olen samuti saanud tee ääres rohu sees olevaid purustatud fekaale näkku. Rammus, rõve ja haisev oli. Olin nii vihane, et tahtsin sel hetkel junnid maha jätnud koera omanikule koha kätte näidata. Lõpuks rahuned, pühid suurema sita ära ja teed tööd edasi. Mõni peab seda tööd tegema päevast päeva.
Kevadisi haljakuid vaadates paneb pilt paratamatult küsima, kas tõesti vajab Viimsi vald eraldi sibide brigaadi, kes käivad junne koristamas ja koeraomanikele nende kohustusi meelde tuletamas?
Ikka see vana lemmikloomamaks
Lemmikloomandus on valdkond, mis otseselt ei ole kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses reguleeritud st see ei ole otsene kohaliku omavalitsuse kohustus. Küll aga tegeletakse sellega üldise heakorra tagamise ning kommunaalmajanduse sätete raames. Kas aga lemmikloom kui kellegi hobi peaks olema kohaliku omavalitsuse eelarveline kulu? Eriti juhul, kui hooletud loomaomanikud põhjustavad täiendavat tööd ja lisakulu, rikkudes elukeskkonda lagastatud aladega.
Kohalike maksude seaduse § 13 lubab KOV-il kehtestada kohaliku maksuna loomapidamismaksu. Loomapidamismaksu on läbi ajaloo kehtestanud Eestis kokku 17 erinevat omavalitsust, tänaseks seda üheski omavalitsuses ei rakendata. Mis aga viib mõtted taaskord lemmikloomamaksule? Peamiselt avaliku ruumi reostamine koerte väljaheidetega. Tehes kevadisi ringkäike haljakutel, arvan, et ei liialda, kui väidan, et üle valla võiks ära viia kümneid tonne koerasõnnikut. Ja kõik see tuleks junnhaaval käsitööna kokku koguda. Kui tahaksime, et kevadel oleksid alad puhastatud, siis tähendab see lisatööd ja lisakulu, eraldi teenuseid, täiendavaid inimesi juhendama koeraomanikke. See aga eeldab, et kusagilt peavad tulema vahendid kulutuste katteks. Tahaks siiski arvata, et maksu kehtestamine pole mehhanism, mis paneb inimesi kultuurselt käituma. Teisalt oleks see karistuseks tublidele lemmikloomaomanikele, kes alati koristavad ja kannavad oma looma järel hoolt.
Loomaomanik olla tähendab kohustust ja vastutust
Lisaks üldistele loomadega seotud seadustele peab iga loomaomanik järgima KOV-i lemmikloomade pidamise eeskirja ning avalikus kohas täitma heakorra eeskirja nõudeid. Koera järelt tuleb väljaheiteid koristada kõikjal – metsas, niidul, heinamaal, pargis jne. Ei ole eluliselt usutav, et täna on koeraomanikke, kes pole kuulnud nõudest lemmiklooma järelt koristada ega ka sellest, et koristamata jätmise eest on võimalik trahvida. Pigem on tegu laiskuse ja lohakusega, kohustuste vältimisega. Ka spetsiaalse prügikasti puudumine või vahetus lähetuses mitteasumine ei õigusta looma järelt mittekoristamist. Lemmikloomaga avalikus ruumis viibides tuleb tema eest vastutada.
Positiivne on see, et hooletute lemmikloomaomanike kõrval on palju loomaomanikke, kel ei teki küsimustki, kas nad peaksid oma looma tekitatud jäätmed üles korjama. See näitab tõelist vastutustunnet ja eeskuju.
Kutsun üles kõiki tegema märkusi hooletutele ja laiskadele koeraomanikele, kui näete, et nad ei korista oma looma järelt! Näitame, et hoolime Viimsi heakorrast ja et selline tegevus ei ole meie vallas aktsepteeritav. Heakord on meie kui kogukonna ühine töö. Hoiame Viimsi valla avaliku ruumi puhtana, hoolime teistest ning väärtustame nende inimeste tööd, kes iga päev meie ilusama elukeskkonna nimel vaeva näevad.
Lemmikloomaomaniku meelespea!
- Loomaga jalutamisel peab loom olema alati rihmastatud (hoidmaks ära looma sattumist autoõnnetusse või kergteel liiklusõnnetusse).
- See on oluline ka selleks, et loom ei häiriks teisi inimesi või loomi. Koer võib vabalt ringi joosta koduaias või koerte jalutusplatsil.
- Kergteel loomaga jalutades jälgi, et rihm ei segaks rattaga sõitjaid. Jälgi looma, mitte nutitelefoni.
- Korista alati oma looma järelt. Võta koeraga jalutama minnes kaasa väike kilekott, kuhu saad panna looma väljaheite ja selle hiljem prügikasti visata.
- Pea meeles, et lemmikloomade pidamise eeskirja ja heakorra eeskirja nõuete rikkumine on trahvitav. Ole eeskujuks teistele ja vajadusel tuleta meelde reegleid ka naabrile.
