Malle Salupere. Koidula: ajastu taustal, kaasteeliste keskel
Tänapäev, 2017. 568 lk
Eestimaa auks on peetud palju kõnesid ja väljendatud sügavaid tundeid. Lühikesel iseseisvusperioodil on meie riik muutunud kiirelt iseenesestmõistetavaks ja igapäevaseks. Kohati tundub, et kõike ja kõiki kritiseerida on muutunud uueks normiks. Ühiskondliku elu valgusel ja äsja tähistatud Eesti ning kohe-kohe saabuval laulupidude juubelisünnipäeval on igati õige hetk meenutada Koidulat ja tema kaasaegseid.
Suurepärase võimaluse selleks annab Malle Salupere aastakümneid kestnud töö tulemusena valminud teos Koidula ja Jannseni ning laiemalt ärkamisaega käsitleva temaatikaga.
Kahtlemata on Koidula looming andnud inimestele oleviku julgust ja tuleviku lootust, ärgitanud vaimsust ning mõtestanud elus olulist.
Käesolevas biograafias tooksin tähelepanekuna esile seni suuresti vaikelus olnud Koidula ühiskondliku rolli, mis on midagi palju enamat kui lihtsalt papa Jannseni sekretäriks olemine. Eestlased kõikusid kahe suurrahva vahel, kellelegi ei tulnud mõttessegi näha meid iseseisva riigina. Jannsenite ühiskondlik tegevus andis suure tõuke eestluse arenguks ja lõppkokkuvõttes ka meie riigi tekkimisele.
Peatükis „Eesti isamaa heaks“ saab tõmmata paralleele vabariigi taasloomisega – alguses on ühtsus suurem, hiljem muutuvad vaidlused õelamaks. Ja kui keeruline on väikesel inimesel ette näha tulevikku, pigem kaitstakse käesolevat olukorda, ollakse alalheitlikud ja saatusega leplikud.
Lydia Koidula roll naisena on nukker-liigutav. Miks kardetakse tarka naist? On kurb, kui ühiskonna normid ja hirmud saavad isiklikule õnnele saatuslikuks.
Kummaline oli mitmete Koidulale lähedaste meeste hukkamõist naise abielule Michelsoniga, kes ei olevat vaimselt ja kultuuripüüdlustelt temaga võrdne. Samas nende endi abikaasad olid kaugel valgustatusest.
Küll aga võib Koidula intelligentsust ja silmaringi avarust pidada tema kaasaegsetest peajagu kõrgemaks. Hella Murrik-Wuolijoki sõnul oli ta „üks neist, kes on tulnud liiga vara ja kellele alati tehakse palju haiget“.
Ei saa alahinnata üksikisiku rolli ajaloo arengus. Kui Eestimaal ei oleks elanud Lydia Koidulat ja Johann Voldemar Jannseni, kas meil oleks praegu oma vaba maa? Koidula raamatu lugemise soovitus on kõigile, kes peavad lugu Eestimaast ja selle maa inimestest.
Olavi Ruitlane. Vee peal
ZA/UM, 2015. 196 lk
Südamlik ja muhe, pealispinna all aga ka veidi traagiline ja kibe lugu elust kaheksakümnendate aastate alguse Võrus. Tegemist on autori tagasivaatega ühele perioodile tema noorusajast ning Ruitlase oskus mõelda end lapsepõlve on vägagi nauditav.
Seikluslike juhtumuste taustal tulevad ilmsiks inimese olulised vajadused õnne, mõistmise, hoolivuse ja armastuse järele.
Ehedalt ja armsalt kirjeldab Ruitlane oma lapsepõlvemaad, Tamula järve ja selle ümbrust. Tegemist on oma aja piltidega, kus inimlikkus seguneb ebainimlikkusega, headus kurjusega, mõistetav mõistmatuga. Lugeja ees rulluvad lahti kaheteistaastase poisi väikesed ja suured rõõmud ning mured. Ja kui on vaja endas selgusele jõuda või mõtiskleda maailma asjade üle, siis tuleb minna vee peale. Mõneti võib raamatut lugedes meenuda väike Illimar ja tema maailm.
Peategelast ümbritseb eluheidikutest aguliseltskonna kirev kaleidoskoop. Värvikas on ka seltskond, kes elab järves. Latikad ja haugid, linaskid ja särjed, igaühel oma välimus ja iseloom. Ja järv on see, mis peategelast enda poole tõmbab, mis on tema jaoks tõeliseks reaalsuseks.
Järvel saad olla eemal kärast ja klatšist, probleemidest ja mõttetutest jagelemistest. Järvel on vaikus ja vabadus. „Kalamehed tunduvad puhta jää peal kaugelt vaadatuna nagu mustad kärbsesitatäpid. Ennast ma eemalt ei näe, aga kärbsesitatunne on ikka. Hea tunne. Järv on nii suur, see teeb kõik ülejäänu pisikeseks. Kodus võid jah õhku täis olla, aga pruugib sul ainult jalaga järve peale astuda, kui sust polegi rohkem järel kui ainult pisike must täpp.“
Soe põhitoon ja lihtsate asjade väärtustamine annab meeldiva lugemiselamuse. Raamat sobib sellisele täiskasvanud ja noorele lugejale, kes otsib raamatust elulist, helget ja inimhinge puudutavat.
Tommi Kinnunen. Nelja tee rist.
Varrak, 2015. 256 lk
Raamat kuulub sarja „Moodne aeg“. See sari võib sind üllatada, ehmatada, jahmatada, rõõmustada, katki rebida, ühesõnaga tekitada tugevaid emotsioone. Ühise nimetajana võib selle sarja raamatute kohta öelda, et tegemist on terava sissevaatega inimhinge keerukusse ja inimelu mitmetahulisusesse.
Moodsa aja inimesed räägivad üha vähem üksteisega, nad eraldavad ennast teistest, tundes samas üksindust, pettekujutelmi, soovi tavapärasest välja rabeleda, leida iseennast.
Selle sarja raamatute lugemine nõuab süvenemist ja keskendumist, kuid kindlasti on nad kõik mingi nurga alt huvitavad ja eesmärgiks tundub olevat raputada tänapäeva mugavustsooni laskunud kodanikku. Sellest sarjast seni loetud heade raamatute autoritest tõstaksin esile Houllebecqi, Barbery ja Kinnuneni.
Nimetatutest viimase debüütromaan viib lugeja retkele Põhja-Soome perekonnaloosse 19. sajandi lõpust pea tänasesse päeva. Sündmustiku peategelased on ema, tütar ning viimase mees ja minia.
Raamat jaotub aastate kaupa peatükkideks, kusjuures peatükkide vahe võib olla ka kümmekond aastat. Igas peatükis kirjeldatakse küll üksikut olulist hetke, kuid antakse ühtlasi fragmentaarselt teada, mis on vahepeal juhtunud. Tegemist on justkui pusletükkidega, mida kokku pannes saad pildi ühe perekonna, ühe maja ja ühe riigi saatusest.
Pilt ei pruugi tulla välja väga selge, kirjutamata ja ütlemata jäetu tuleb lugejal ise juurde mõelda. Kõike ei saagi alati sõnadesse valada. Romaani ülesehitus on väga huvitav ja meisterlik. Ühe tegelase sisemaailma võime jõuda hoopis teise tegelaskuju silmade läbi.
Lähikondsetega mittesuhtlemine, oma mõtete ja tunnete endale hoidmine on probleemiks samavõrd, kui oskamatult väljendatud sõnad. Lähedaste käitumine mõjutab meid rohkem, kui ise arvame. Sündmustikku arendab edasi ka vana ja uue kokkupõrge, kus üks põlvkond ehitab, teine lammutab seda ja püüab omakorda uut luua.
Romaani võib võtta ka kui valikute raamatut. Kas valikud on alati õiged, saab lugeja ise otsustada. Või on nii, et õige on see, mida parajasti tunneme.
Lugege inimesed, lugege! Lugege Kinnuneni ja lugege teisi moodsa aja raamatuid, sest see on ju meie aeg.
Lauri Räpp. Maailma lõpus on kohvik
Rahva Raamat, 2018. 192 lk
Mis annab meie elule värvi, tegutsemissoovi, impulsi? Inimeste jaoks on see erinev.
Lauri Räpp on seljakotirändur, keda huvitab maailm ja selles elavad inimesed. Ta leiab, et rändamine on elustiil, mis aitab tundma õppida teistsuguseid kombeid ja sukelduda tavapärasest erinevasse mõttemaailma. Avastada kõike senitundmatut, mis sellel imelisel maailmal pakkuda on. Mööda ilma rännates on võimalus leida ka rohkem hingesugulasi, leida inimesi, kellega süda lööb ühes rütmis.
Jutud, mis sellesse raamatusse koondatud, on justkui impressionistlikud maalid, mis rulluvad sinu ees ja sees lahti kiht-kihilt. Neis lugudes on peidus armastust ja lootust, igatsust ja kaotusvalu, seiklusi ja mõtisklusi.
Kui rändad, ei saa sa seljakotti pakkida kogu oma maailma. Aga alati tuleb jätta sinna ruumi uute kogemuste ja kohtumiste, inimliku soojuse ja kaunite hetkede jaoks. Vahel koguneb seljakotti siiski niipalju emotsioone ja tundeid, et need ei mahu sinna ära, lausa pressivad kotist välja. Siis sünnivad lood.
See raamat on neile, kelle hinges on rännupisik. Neile, kelle jaoks on elu mõõdupuuks selle kirevad hetked ja igavikulised mälestused ning kes saavad aru, et kunagi on kõigil võimalik kohtuda maailma lõpus asuvas kohvikus.
Elina Hirvonen. Kui aeg saab otsa
Varrak, 2018. 230 lk
Helsingi kesklinn. Noormees tulistab valimatult inimesi. Tegemist ei ole islamistist terroristiga. Tulistajaks on hoopis noor soomlane Aslak õilsa eesmärgiga avada inimeste silmad ümbritsevate keskkonnaprobleemide üle. Raamatu oluliseks sõnumiks ongi inimkonna globaalne vastutus meie planeedi käekäigu üle.
Sündmustiku arengul ja lahtimõtestamisel on oluline roll noormehe ülikoolis töötaval keskkonnaaktivistist emal ja arengumaades vabatahtlikuna tegutseval õel. Aslak elab omas mullis, suhteid loob vaid virtuaalselt, lähedasi ignoreerib.
Raamatus otsitakse vastust küsimusele, mis on teinud lapsepõlves õrnahingelisest ning naerusuisest rõõmsameelsest poisist inimkonda vihkava, eluga puntras oleva üksildase noormehe. Mis on läinud valesti ja millal? Kas oleks olnud võimalik sündmuste käiku muuta, katastroofi ära hoida?
Õde Aava aitab arstina paljusid. Samas tunneb ta süümepiinu, et on venna hüljanud ning pole talle piisavalt tähelepanu pööranud. Ta loodab leida aega vennaga rääkimiseks. Vanemate omavahelised tunded on üha enam jahenenud. Tundub, et nüüd oleks aeg tegeleda teineteisega, leida aega selleks, mis laste ja töö kõrvalt tegemata jäi. Vaid üheainsa päeva jooksul muutub selle pere jaoks aga kõik.
Raamatut võib võtta ka kui hoiatusromaani. Kahtlematult räägib see lugu tänapäevast. Keskkonnaküsimused on omavahel seotud ja moodustavad vaid osa suuremast probleemide mosaiigist, millega me tänasel päeval silmitsi seisame. Samas saab selgeks, et ei ole midagi tähtsamat, kui kaitsta elu mõtet. Soovitan raamatu lugemist neile, kellele tänapäeva maailm korda läheb.
Andres Adamson. Mida koolis ei õpetatud: Eesti ajaloost viha, eelarvamuste ja valehäbita
Argo, 2018. 357 lk
Ajaloolase Andres Adamsoni raamatus pole hakatud üle kordama tavapärast ajaloolist põhifaktoloogiat. Autori sõnul piisab lugemise alustamiseks täiesti koolis õpitust. Edasi tuleb faktide üle mõtlema hakata. Ja fakte on raamatus palju.
Ei saa öelda, et kõik Adamsoni poolt kirjapandu oleks läbinisti uudne või me oleksime seni ajalugu täiesti moonutatult õppinud. Pigem käsitletakse raamatus neid teemasid ja vaatenurki, mis on ühel või teisel põhjusel seni varju jäänud või on rõhuasetused teised olnud. Kas halbadeks ja headeks peetud ajad on seda tõepoolest olnud? Kui palju on üldse eestlastest nende ajaloo kujunemisel olenenud?
Ei hakka raamatu teemasid ümber jutustama, lihtsalt esitan mõned fragmendid. Viimane suur näljahäda Eesti ajaloos sai alguse kõigest poolteist sajandit tagasi. Peatükis, kus võrreldakse Eesti ja Soome ajalugu, selgub, et pikka aega oli „vanemaks vennaks“ hoopis eestlased.
Kas kuldne Rootsi aeg on ikka olnud nii hea, kui me oleme harjunud mõtlema? Autor arutleb ka selle üle, kas Venemaa naabrus oli eestlaste jaoks ikka nii hull. Peatükis muinasusundist leiab autor, et see on hulga hilisem rahvusromantiline nähtus.
Näide Muhu rahvarõivastest: „Tegelikult pärinevad nende värvilahendused alles I maailmasõja järgsest ajast, kui meri hakkas randa ajama hulpivaid meremiine, täis miinikollast, tasuta koju kätte tulnud värvainet…“
Loetelu neist küsimustest, milles Andres Adamson peavoolu ajalooga võrreldes eriarvamusele jääb, on pikk. Tundub, et mõned müüdid lükatakse ümber, aga mõned tekivad hoopis juurde ja kindlasti jääb alles valgeid laike, mis kajastust selles raamatus ei ole leidnud.
Autoriga võib erinevates küsimustes kas nõustuda või vastu vaielda, aga mõtlemist ärgitav ajalookäsitlus on see kahtlemata. Arvan, et midagi uut ja huvitavat leiab raamatust iga ajaloohuviline.
