Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi direktor Hellar Lill sõnas, et muuseum püüab kõnetada erinevaid sihtgruppe kogu Eestis, kuid iga muuseumi jaoks on olulisim see koht ja kogukond, kus nad tegutsevad.
Kuidas Eesti sõjamuuseumil läheb?
Praegu läheb päris hästi. Hoiame pöialt, et seoses viirustega ei tuleks taas üle-eestilist muuseumite sulgemist. Nimelt on kaks viimast aastat kõik muuseumid mitu kuud suletud olnud, ära jäid paljud ekskursioonid, turiste ei liikunud ja külastajate arv langes enam kui kaks korda. Kuid praegu on maikuu lõpu seisuga külastanud meid rohkem inimesi kui kahel eelmisel aastal kokku. Loodame, et külastatavus jätkub, sest ka me ise püüame külastajatele nii atraktiivseid tegevusi kui ka hariduslikult kasulikke teadmisi pakkuda.
Kas Ukraina-Vene sõda on inimeste huvi sõjaajaloo vastu suurendanud?
Jah, seda oleme tähendanud küll, et alates 24. veebruarist on perede külastus muuseumis tõusnud. Ilmselt see, mis juhtus, pani inimesi mõtlema, et mis asi sõda üldse on ja kuidas sõdu on ajaloos peetud.
Me püüame reageerida ka operatiivselt vastavalt sellele, mille vastu inimestel huvi on. Näiteks on meedias palju juttu tehtud tankitõrjesüsteemist Javelin ja külastajaid hakkas huvitama, et milline ja kui suur see relv on. Nii me organiseerisimegi kaitseväe abiga muuseumisse ühe Javelini näidise, mis on nähtav rasketehnika angaaris koos selgitavate piltide ja skeemidega.
Kas muuseumist leiab veel sõjatehnikat, mida hetkel sõjas kasutatakse?
Oleme märganud, et kasutusel on automaat Kalašnikov AK 47/III ja NSV Liidu magasinvintpüss Mossin-Nagant M1891/38. Need on meil tõesti ka museaalidena olemas.
Milline on muuseumi kõige kallim eksponaat?
Muuseumitega on nii, et asjadel on kultuurilooline väärtus, mida on keeruline rahasse panna. Kuid tõenäoliselt on kõige kallim kindral Laidoneri aumärkide kogu. Samas toas on eksponeeritud ka admiral Pitkale kuulnud hõbeserviis, mille me hiljuti saime annetusena Eesti mereväelt.
Kuid me ise igapäevaselt ei mõtle esemete rahalisele, vaid pigem ajaloolisele ja kultuurilisele väärtusele.
Milliseid uuendused on muuseumis lähiajas plaanis teha?
Kaks aastat tagasi, kui tähistati 100 aasta möödumist vabadussõjast, oli meie õuealal soomusrong, mis käis ringi mööda Eestit ja ka Lätis. See rong on hetkel Tapal depoos. Meil on plaanis muuseumi õuealale ehitada väike raudteelõik, tuua siia soomusrongi koopia ja luua sellest muuseumi välikeskkond. Loodame, et idee saab teoks veel selle aastanumbri sees.
Tulemas on teinegi uus asi. Nimelt avame me muuseumi esimesel korrusel järjekordse osa püsiekspositsiooni uuendamisest, mis kannab nime „Rahva oma vägi“. See räägib Eesti riigikaitsest aastatel 1920–1940 ja riigikaitse taastamisest ja arengust alates aastast 1991.
Mis on käesoleva suve suurimad plaanid?
Kindlasti saab kohvikutepäeval, 16. juulil külastada meie kohvikut. Aga ka üldiselt on suvi muuseumite külastamise aeg. Sõjamuuseumis on lisaks peamajale avatud ka rasketehnika angaar. Palavate suveilmadega on seal mõnus ja jahe.
Üks püsinäituse atraktiivsemaid osi on kindlasti peamajas olev metsavendade punker. Kuigi sealne keskkond on loodud võimalikult autentne päris punkrile, tuleb külastajatele mõnikord meenutada, et metsavennad elasid punkrites aastaringselt, seal oli külm ja niiske, pesemisvõimalusega oli keeruline ning toidu hankimisega oli raskusi.
Kuni sügiseni saab vaadata ajutist näitust „Eesti poiste mängurelvad 20. sajandil“ millest suurema osa moodustavad 1970.–80. aastate sõja mängurelvad.
Olen märganud, et paljud on mänguasjade seas ära tundnud kas need, millega kord ise mängitud sai, või siis need, mis olid olemas naabripoisil ja mida toona kangesti ka endale ihaldati.
Novembris paneme välja uue ajutise näituse metsavendadest. Näitus koosneb Saaremaa metsavendade peidikutest leitud esemetest. Hetkel on näitus üleval Kuressaare muuseumis.
Sõjamuuseumi ruume saab rentida ka koosolekute või ürituste pidamisele. Tihti kasutatakse seda võimalust, et oma tavakeskkonnast välja saada.
Ja jalutada saab ka õuealal.
Õueala on ka avatud. Siin jalutades võiksid inimesed meenutada meie ühte põhimõtet, et me püüame mingis mõttes olla tegusad üle Eesti. Näiteks töötame praegu Eesti ja Läti ühise turismimarsruudi väljatöötamise kallal. Selle eesmärgiks on tuua esile või teha atraktiivseid sõjaajaloo objektid.
Mõneks ajaks on Virtsus üleval installatsioon, kus me tutvustame ajaloos mitte toimunud, kuid plaanitud seika. Nimelt vabadussõja ajal, aastal 1919 kevadel oli admiral Pitka idee panna soomusrong laeva peale ja viia see Heinastesse, et sellega Põhja-Lätis tegutseda. Selleks olid juba ettevalmistused tehtud, kuid siis kaud sõjaline vajadus ära. Nüüd saab Virtsus praami oodates väikese ajaloojupiga tutvuda.
Oluline komponent on ka meie partnermuuseumid Eestis. Tegelikult on Eestis sõjakollektsioone, mis on külastajatele avatud, veel ja need on koondanud Eesti sõjaajaloolise pärandi alla. Sinna kuuluvad väikemuuseumid ja erakogud, nagu näiteks Ida-Virumaal asuv Vaivara Sinimägede muuseum, Saaremaa sõjavara muuseum, Hiiumaa militaarmuuseum, Jõgeva muuseum Pommiauk ja Valga isamaalise kasvatuse püsiekspositsioon.
Kuidas läheb sõjaväeorkestril?
Sõjaväeorkestrit on väga nõutud muusikakollektiiv ning samm-sammult proovime toimemudelit üha paremini tööle panna. Juuni lõpus oli orkester Kuressaares, kus 22. juunil tehti pidulik marss läbi linna ja 23. juunil osaleti võidupüha paraadil. Orkestrit saab vastavalt hinnakirjale ka isiklikele üritustele tellida.
