Viimsi abivallavanem Annika Vaiklavõtab mind särava naeratusega vastu oma kabinetis Viimsi vallamajas, juhatades samal ajal välja eelmise koosoleku seltskonna. Aega on meil täpselt tund, sest pärast intervjuud on tal juba järgmine kohtumine.
Lapsi on Annikal kolm, või õigupoolest kolm ja pool, nagu ta ise ütleb. Nimelt elab ka Annika varalahkunud õe laps tihti tema juures, kui Soomest isa juurest Eestisse külla tuleb.
Suure-Jaanist pärit Annika esimeseks tööks oli stjuardessiamet ühel maailma luksuslikumal kruiisilaeval. Ümber maailma reisimine oli äge ja elu oli ilus, aga kuna kõrgkool oli Eestis lõpetamata jäänud, otsustas Annika kodumaale naasta. Eestis läks ta pärast kooli lõpetamist tööle Pindi Kinnisvarasse ja jätkas oma karjääri kinnisvaraarendaja Q-Vara personalijuhina. Siis tulid lapsed, kelle kõrvalt hakkas Annika eraettevõtjaks, opereerides muuhulgas koos abikaasaga ka üht hostelit Soomes. Samuti on ta teinud palju vabatahtlikutööd, näiteks tegutsenud Pärnamäe külavanemana ja olnud triatlonite, millest nüüdseks on kasvanud välja Ironmani võistlus, korraldaja. Samuti on ta korraldanud Eesti eelkooliealiste laste tantsupidusid.
Abivallavanemana vastutab Annika Viimsi valla sotsiaalsfääri, tervishoiu, kultuuri ja rahvatervise eest.
Kuidas Sinust poliitik sai?
Poliitikasse tulin vahetult enne 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimisi. Olen alati tahtnud teha asju, mis muudavad maailma paremaks. Mulle meeldib panustada külaellu ja kogukondlikku eluviisi, edendada spordi- ja rahvatervise valdkonda ning pärimuskultuuri. Inimese elukvaliteet ju sõltub sellest.
Õigupoolest kutsusid kõik erakonnad mind oma ridadesse juba eelmiste KOV valimiste aegu, aga siis ma polnud veel valmis, keeldusin ettepanekutest. Teema jäi aga kripeldama.
Ühel hetkel tekkis mu elus periood, mil pidin terviserikke tõttu kõigist suurematest väljakutsetest ja vabatahtlikutööst loobuma. Kui terveks sain, tundsin, et mu elus on tühimik – ma ei muutnud enam maailma, teenisin ainult sissetulekut perele, aga suurem eesmärk puudus.
Kui sotsid minuga 2016. aasta lõpus taas rääkima tulid, võtsin kutse vastu. Minust sai sotside Viimsi osakonna juhataja ja Rannarahva muuseumi nõukogu esimees. Lõpuks ometi tundsin, et elul on jälle värvi! Ja siis jäin kohe lapseootele. Otsustasin, et kui mulle kõik korraga anti, siis võtan kõik ka vastu – üks päev korraga.
Usun, et kui töötad ja elad õige eesmärgi nimel, siis oled väga toetatud ka kõigekõrgema poolt.
Uue inimesena poliitikas, suur kõht ees, ehitasin üles terve Viimsi sotsiaaldemokraatide kampaania ja tegelesin väikeettevõtlusega. Kodus oli mul samal ajal 2 last ja uut ettevõtet käivitav mees. 2017 oli selline huvitav aasta… Mäletan, et mõnikord mõtlesin õhtuti, mille eest küll perele süüa osta. Väikeettevõtja sissetulek ei pruugi regulaarne olla ja kõik sõltub sinust endast. Kuigi hirmul on suured silmad, sujus tegelik sujus libedamalt, kui arvasin. Usun, et kui töötad ja elad õige eesmärgi nimel, siis oled väga toetatud ka kõigekõrgema poolt.
Miks just Sind poliitikasse kutsuti? Kuidas Sind märgati?
Mu tegevus vabatahtlikuna paistis välja – töö külavanemana, triatlonite ja laste tantsupidude korraldamine. Kui tahad, et sind poliitikasse kutsutakse, siis paista silma! Kui teed õiget asja, tuleb ka inimeste toetus.
Kogusin valimistel 113 häält, aga kõik need hääled olid väga väärtuslikud, nad andsid mulle enesekindlust. Pealegi kogusin rohkem hääli, kui nii mõnigi mees, kes hetkel volikogus on.
Koalitsiooniläbirääkimised olid mulle kui uustulnukale väga põnevad, kõik need helistamised ja kohtumised. Kõik ju püüavad enne valimistulemuste selgumist eelkokkuleppeid teha. Meie põhivalimislubadusteks oli huvihariduse toetamine ja koolitoidu kvaliteetsemaks muutmine. Samuti spordi- ja vabaajataristute arendamine ning era- ja munitsipaallasteaedade laste võrdne kohtlemine kohatasu osas lapsevanematele.
Mind isiklikult on alati sotsiaalvaldkond kõnetanud – lastekaitse, eakate ja erivajadustega inimeste toetamine on mulle südamelähedased valdkonnad.
Kuidas nende lubaduste pidamisega läinud on? Millise saavutuse üle uhkust tunned?
Kui viimasele kahele aastale vallas tagasi vaatan, siis pean oma tähtsaimaks projektiks uue raamatukogu rajamist. Raamatud on mu elus alati tähtsal kohal olnud. Mäletan end lapsena aina raamatuid lugemas, ma isegi unistasin sellest, et saaksin kunagi raamatukogus töötada. Nüüd saan aga osaleda oma unistuste raamatukogu loomises. Tahan anda oma raamatuarmastust Viimsi lastele edasi.
Viimsi uus raamatukogu, mis avatakse tänavu hilissügisel, tuleb maailmatasemel. See saab olema kaasaegne kultuuri- ja kogukonnakeskus, kus on igakülgsed vaba aja veetmise võimalused. Raamatukogu juhataja on oma ala tipp Eestis, kes on ka rahvusraamatukogu juhtinud.
Suurt rõhku paneme lastele ja noortele, neile tuleb seal eraldi korrus. Lisaks seab end samades ruumides sisse Viimsi noortekeskus, kuhu laps saab peale kooli minna, et koolitöid teha, piljardit mängida või üritustel osaleda. Eesmärk on, et tekiks alternatiiv pikapäevarühmale. Et lapsed ei läheks tänavale või poodi hängima, vaid neil oleks turvaline ja juhendatud keskkond, kus aega veeta.
Raamatukokku tulevad ka õmblusmasinad ja bändituba, kus saab ise muusikat teha.
See saab olema täiesti ainulaadse kontseptsiooniga asi.
Viimsilaste Facebooki grupis on uue raamatukogu suunas ka nurinat kosta – et liiga kallis.
Mina leian, et 2700 m2 eest 27 000 € kuus maksta ei ole palju. See on väga suur pind ja loob viimsilastele palju uusi kvaliteetseid ja väärikaid vaba aja veetmise võimalusi. See on väärtuste küsimus, milline on see keskkond, kus me ise elame ja me oma lapsi kasvatame. Kõik see, mis meid ümbritseb, kujundab meid – keskkond oma võimalustega ja inimestega.
Eks alati leidub neid, kes millegagi rahul ei ole. Näiteks ei meeldi mõnele, et Viimsi Marketi maja omanik on vene rahvusest. On inimesi, kes isegi ei suhtle enam minuga, kuna „rentisin venelaselt raamatukogu ruumid“. Mõelda vaid… Meil on soomlastelt, kes ka raamatukogu rajamisel nõuga abiks on, palju õppida. Mina oleksin küll Soomes hostelit pidades väga kurb olnud, kui soomlased mu hostelit seetõttu boikoteerinud oleks, et eestlane olen.
Miks Sa just sotsidega liitusid?
Mulle meeldib mõtteviis, et iga inimene on tähtis. Iga kogukond, ka Viimsi, on täpselt nii tugev, kui hästi tunneb ennast ta nõrgim lüli. Tugev kogukond on see, kus tugevam aitab nõrgemat. Me ei ole tulnud siia ilma võrdse pagasiga ja ei saagi eeldada, et kõik saavad võrdselt hästi hakkama. Me oleme tulnud eri ülesannetega – kui sulle on antud rohkem, siis peadki rohkem ära andma.
Ja võtame näiteks seksuaalvähemuste teema. Ma ei saa aru inimestest, kes neid arvustavad. Mina ütlen alati: püüa teist inimest mõista, pane ennast tema kingadesse, suhtu empaatiliselt.
Üldiselt mulle tundub, et peaaegu kõik suuremad erakonnad on võtnud omaks sotsiaaldemokraatlikke väärtusi. Ja ka minul „klikkab“ teiste erakondadega, näiteks Isamaaga, sest kellele poleks kallid oma riik ja kodu. Samuti reformiga, sest ettevõtlikkus on vägagi minu teema. Näiteks kutsun teid kõiki 21. juunil Lubja ja Pärnamäe küla ühisele jaanitulele, kus pean koos sõbranna ja lastega lastekohvikut „Rõõmus laps“!
Kuidas Sinust just selline inimene kujunes? Kust Su empaatiavõime pärit on?
Mul oli imeilus sugulane, missivõistluste võitja, kes suri noorelt alkoholismi tõttu. Kõik sai alguse sellest, et ta hakkas igavusest tripsutama. Nägin väga lähedalt, kuidas väiksest alkoholitarbimisest kujunes haigus, millest väljasaamiseks on vaja lähedaste ja kogukonna tuge ning muidugi tugevat tahet. Väga raske on sellist asja mõista, eriti, kui tead tausta, kus inimene on kasvanud ja kus ei ole alkohol kunagi au sees olnud. Minu elufilosoofia on, et püüame üksteist mõista, mitte hukka mõista.
Milline on Viimsi kogukond?
Mina olen siia Viljandimaalt Suure-Jaanist sisse rännanud, aga seal ei tundud ma end kunagi hästi. Mu potentsiaal avaldus alles Viimsis, sest siin elavad nii toredad ja toetavad inimesed. Ma ei ole sugugi nõus, et Viimsi inimesed on uhked ja ülbed, minu meelest on siin väga ühtehoidvad ja tegusad inimesed.
Mis on Su suurem ambitsioon elus?
Näen ennast riigikogu liikmena, aga praegu on mul veel arenguruumi. Tahan õppida sotsiaalvaldkonda põhjalikumalt tundma. Sain tänavu isegi Tallinna Ülikooli magistrantuuri pingereas teise tulemusega sisse, aga ühtlasi sain ka aru, et ei jõua töö ja laste kõrvalt 4 päeva nädalas koolis käia, seega panin selle plaani praegu ootele.
Mida tahad Viimsis veel ära teha?
Siinsed väljakutsed erinevad teiste valdade omadest. Siin ei ole vaesus suur probleem. Meie lastekaitse ei tegele vaesuses elavate lastega, vaid vanematega, kes lahutavad. On olukordi, kus emal ja isal on kummalgi palgatud oma advokaat ja lapsele on määratud riigi poolt oma advokaat. Valla lastekaitsja, kes lapse huvidel silma peal hoiab, peab olema väga heade juriidiliste teadmistega.
Viimsi seeniorid on ääretult tegusad ja pigem keskmisest Eesti pensionärist jõukamad. Soovin luua Viimsisse vajaduspõhise, personaalse lähenemisega sotsiaalhoolekandesüsteemi, pakkuda eakatele rohkem tegevust ja suhtlusvõimalusi. Kindlasti tahan arendada ka koduhooldusteenuseid. Julgustan kõiki neid, kes on vastavas eas, aga ei ole veel leidnud teed veel Viimsi Pensionäride Ühendusse või päevakeskustesse – minge julgelt! Leiate eest palju toredaid, säravaid ning hoolivaid inimesi. Uskuge, teie mured on pärast seda poole väiksemad, rõõmud suuremad ja tervis parem.
Kuna Viimsis on üsna ühtlane demograafiline struktuur – keskealised lastega pered – , peame hakkama end ette valmistama elanikkonna vananemiseks. See sõltub muidugi rahvastikurändest, aga elu on näidanud, et kes siia elama tulnud, see jääb.
Soovin viia omavahel kokku eakaid ja lapsi, et anda neile võimalus suhelda. Miks ei võiks käia meie gümnasistid vabatahtlikena pansionaadis eakatega suhtlemas, neile raamatuid ette lugemas?
Erivajadustega inimestele peaksid olema teenused paremini kättesaadavad. Kuigi see on riigi teema, saab ka vald omalt poolt palju ära teha. Erivajadustega inimesi peaks paremini ühiskonda integreerima. Kiidan siinkohal Randvere kooli, kes seda lastega hästi teeb. Aga see integratsioon puudutab ka tööhõivet. Soovin, et meil oleks Viimsis rohkem toetatud töökohti erivajadustega inimestele.
Mida seal lisaks perearstiteenusele pakkuma hakatakse?
Tervisekeskustesse koonduvad lisaks perearstidele ja -õdedele ka füsioteraapia, ämmaemandusabi ja koduõendusteenused. Sõltuvalt vajadustest võib seal töötada ka teisi spetsialiste. Olen näiteks mõelnud, et sotsiaaltöötajad ei peaks istuma vallamajas, vaid olema rahvale lähemal, võtma inimesi vastu hoopis uues perearstikeskuses.
Kuna paljud inimesed kannatavad kas püsivate või ajutiste psüühikahäirete all või vajavad lihtsalt aeg-ajalt psühholoogilist nõustamist, toetan koostööd avaliku sektori, eraettevõtere ja MTÜ-dega, et neid teenuseid siia tuua. Samuti tuleb panustada psühholoogiliste probleemide ennetustegevusse. Inimesele on tähtis, et vastav abi oleks vallas mõistliku hinnaga kättesaadav.
Samuti oleks vaja spetsialisti, kes hakkaks nõustama toitumishäirete all kannatavaid inimesi. Ma tean, kui raske on sellise murega üksi hakkama saada, olen noorena ise aastaid buliimia all kannatanud. Sain oma haigusest üle, kui kohtusin oma elukaaslasega. Nüüdseks olen juba üle 20 aasta terve olnud. Elan nüüd keskkonnas, kus mind ei väärtustata vaid välimuse järgi. See oli kogemus, mis andis mulle mõistmise ja empaatia.
Kuhu praegu Viimsis toitumishäirega pöörduma peaks?
Alustama peaks ikkagi oma perearstist. Ja kui oled noor, siis räägi kindlasti ka oma vanematega, sest nad ei märka, ei saa aru, kui neil endil vastav kogemus puudub. Minu tuttava anoreksia avastas näiteks kehalise kasvatuse õpetaja! Vanemad ei saanud midagi aru. Kõik saab alguse probleemi teadvustamisest, enesele tunnistamisest. Kindlasti peab otsima abi, üksi on raske võidelda.
Meil on plaanis alustada lapsevanemate kooli projektiga, kus selliseid teemasid nagu toitumishäired, narkosõltuvus või alkoholism saaks arutada, ennast harida ja abi otsida.
Kust alkoholiprobleemiga inimene praegu Viimsis praegu abi saab?
Oma AA gruppi meil siin veel kahjuks ei ole, aga Viimsi vallamajas on nõustamistuba olemas. Soovitan alustada sealt.
Kes vallas rahvatervise teemadega täpsemalt tegeleb? Kellele võib oma muresid, ideid ja koostööettepanekuid saata?
Meil on juba paar kuud vastloodud rahvatervise spetsialisti ametis Kaie Mamontov, kellele võib kirjutada e-posti aadressil kaie.mamontov@viimsivv.ee.
Milliste küsimustega otse Sinu poole võib pöörduda?
Mina ootan uusi ideid, ettepanekuid, kuidas meie sotsiaalvaldkond võiks paremini toimida. Kindlasti ootame MTÜ-de ja teiste vabaühenduste kaas- ja koostööd, kuidas mõnda sektorit paremini korraldada. Näiteks tugiisikute teema on hästi aktuaalne ja selles valdkonnas oleme avatud eriti koostööle, et leida häid inimesi toeks erivajadustega lastele. Kirjutada või Viimsi vahel nööbist kinni võtta võite ka muude ettepanekute, mõtete ja ka konstruktiivse kriitikaga, kui leiate, et midagi annaks vallaelus paremini korraldada. Saame koos mõelda, kuidas asju paremaks muuta.
Toon näiteks jalgrattaparklate loomise teema, kus meil on heaks abiks Indrek Martin, Pille Petersoo ja Teet Simson. Nii äge, kui on inimesi, kes puudust märgates tahavad vabatahtlikult panustada sellesse, et oma koduõuel midagi ära tehtaks! Soovin väga, et inimesed ei ventileeriks end viimsilaste Facebooki grupis, millel ma pidevalt silma peal hoida ei jõua, vaid kirjutaks otse valda. Ainult nii saame asjad paremuse suunas liikuma! Nii et andke aga otse teada, mis on hästi, mida võiks paremini teha või kus tahaksite ise kaasa lüüa!
Ühtlasi kutsun viimsilasi ülesse märkama abivajavaid inimesi meie ümber. Alati ei oska me arvata, et saaksime abivajavat inimest aidata, kuid tihti on abi juba sellest, et anname info edasi kohalikule omavalitsusele, politseile või kiirabile.
