Hariduselt on Alar TTÜ IT Kolledži lõpetanud arvutiinsener, kelle kireks on Viimsi ajalugu – tema juured ulatuvad siin 12 põlve tagasi 17. sajandi algusesse. Alar on toimetanud raamatuid, löönud kaasa mitmetes filmiprojektides ja muu hulgas pälvinud ka Viimsi Teataja aasta autori tiitli.
Alar, kust Su koduloohuvi pärit on?
See tekkis mul juba 13-aastasena, kui kuulasin onu jutte vanavanaisast, kes oli olnud külas kohalik piiritusekuningas ja hiljem üks Viimsi valla asutajatest ning volikogu liige. Need salapiiritusega seotud lood olid väga põnevad, aga ega neid palju ei räägitud, siiamaani ei taheta rääkida, sest see oli tegevus, mille eest omal ajal vangi võis sattuda. Lisaks mäletan koolis räägitud legende ja jutustusi Viimsi ajaloost, mida koguti ja siis ette kanti. Lood koopast, salakäikudest, Viimsi mõisnikust ja kullaröövidest olid nii põnevad. Kõik see tekitas minus suure koduloohuvi, mille tõttu kutsuti mind 2002. aastal kohalikku muuseumi tööle.
Kui salapiirituse vedu hiljem muuseumis töötades uurisin, siis mõistsin, et kuigi see oli illegaalne äri, ei teinud siinsed kalurid seda mitte rikastumise, vaid äraelamise eesmärgil. Kaluriamet ei toonud piisavalt sisse, aga mu vanaisa tahtis vana rehemaja asemele uut maja ehitada. Nii hakkakski ta Soome lahes liikuvatelt laevadelt oma paadiga piiritust maale tooma ja siin edasi müüma. Lõpuks sai vanavanaisa maja ehitamiseks vajaliku raha kokku ja ehitas uue elumaja, kus mina siiani elan – Vinnuniidi talu. See on algselt 1880ndatel mõisa metsa salaja rajatud kaluritalu, mille mõisnik ühel hetkel avastas, aga õnneks ei hakanud ta minu vanavanavanaisa Juhanit ja ta venda välja ajama, vaid rentis selle lõpuks minu esivanematele.
Kuigi mu vanavanaisa Gustav Laur suri 1945. aastal, elas ta kohaliku rahva südames ikka edasi. Veel 1990ndatel võis kuulda jutte, kuidas talu nime järgi hüüdnime saanud Vinnundi Kustas ikka hea mees oli olnud, inimesi aidanud, vajadusel hobuseid või raha laenanud, alati kõiki abistanud. Minu jaoks on ta siiamaani eeskuju. Olen ka ise palju vabatahtlikuna erinevates seltsides ja MTÜ-des osalenud ja nüüd panustan abipolitseinikuna Viimsi turvalisusesse. Tahan, et mu koduvallal hästi läheks.
Tahan, et kvaliteet oleks parim. Kunagi ei tohi loorberitele puhkama jääda, alati saab paremini.
Olen uurinud oma suguvõsa ajalugu 12 põlve tagasi kuni 1610. aasta paiku sündinud esiisa Pelleni välja. Tema talust (Iszpacker või ka Iversback – rootsi k Ivari mägi) on näiteks tekkinud Tammneeme küla. Pelle nimi on tänapäevani säilinud läbi kohanime Pällu. Käisin mitu aastat külavahel ja panin inimeste mälestusi kirja. Viimsi ajaloo uurimine sidus mind üha enam kodukohaga, muuseumis töötatud aeg süvendas teadmisi poolsaare ajaloost. Viimsi vald on mulle läbi ja lõhki kodu, pean end tõeliseks Viimsi patrioodiks.
Kõik mu esiisad on olnud kalurid ja nende naised kala suitsutajad ja müüjad. Osad talud müüsid värsket kala, meie talu tegeles suitsukala müügiga. Kaluritöö oli amet, mis anti isalt pojale edasi. Nõukogude ajal muutus palju, Kirovi kalurikolhoos andis võimalusi mitmetes valdkondades töötamiseks. Nii sai minu isast tisler, ühest onust elektrik ja teine onu jätkas kaluriametiga.
Kui käin vallas ringi, siis iga objekt kõnetab mind. Näiteks praegu rekonstrueeritakse Reinu teed. On teada, kui see lasketiiru viiv tee NL-i armee poolt rajati, siis tehti see osaliselt palkidest. Teatud lõikudel tulidki palgid välja.
Rannarahva muuseumi hoone ehk vana koolimaja asub Nurme tee ääres, sest minu vaaronust Viimsi vallavanem Aleksander Piilberg lõpetas 1924. aastal pikad vaidlused kooli asukoha osas ja asukohaks jäi Pringi heinamaa.
Mõned ajaloolised teemad on aktuaalsed ka tänapäeval. Näiteks käis 1930ndatel suur debatt Viimsi kultuuri- ehk rahvamaja asukoha üle – see pidi tulema ühe variandina valla sissesõidu juurde, aga sõja tõttu jäi see plaan ära ning nõukogude ajal rajati sinna platsile kauplus – praegu asubki selles kohas Ranna tee ääres Konsumi pood. Kino kavandati juba Kirovi kalurikolhoosi ajal, aga see jäi toona valmimata. Aastaid hiljem tuli kino siiski.
Kui Viimsis ringi vaadata, siis ei jää peale Laidoneri mõisa just palju ajaloolisi mälestisi silma. Mis neist saanud on?
Siin on tegelikult alles nii 50–60 ajaloolist talu – nad on lihtsalt teiste majade vahel peidus. Ajalugu on Viimsis kõikjal.
Paljud kohalikud näiteks ei tea, et Haabneme lihapood on vana Haabneme mõisa hoone, mille juurde kuulusid karjamaad, veski ja sepikoda. Sellest ka Mõisaranna tee nimetus. Viimsis vallas on rohkelt rannakaitse- ja militaarrajatisi erinevatest aegadest. On erinevaid ajaloolisi hooneid – Hans Kuigi talu Kaluri tee ääres või vanad Lubja mõisa hooned Lubja tee ääres. On ka väga palju pärandkultuuriobjekte.
Viimsi vanim ja kõrgeim koht – Lubjamägi (51,4 m) – kerkis veest umbes 11 500 aastat tagasi. Selle mäe sees asub koobas, mille kohta on levinud palju erinevaid legende ja millel on seetõttu mitu erinevat nime – röövlikoobas, hundikoobas ja kuradikoobas.
Röövlikoobas seepärast, et kunagi asus Lubja mäe otsas, seal, kus praegu on tuletorn, loss, mis kuulus Viimsi mõisnikule. Legendi järgi lasi mõisnik oma meestel Aegna salmest läbi sõitnud laevu röövida. Röövsaagiks langenud varandus tassiti aga koopasse varjule. See oli kunagi kaunite võlvidega koobas, aga need võlvid lasid koolipoisid 1940ndatel „nalja pärast“ lõhkeainega õhku.
Hundikoopa nimi seostub aga 19. sajandi rahvapärimusega, mil hundid Eestis suureks probleemiks olid. Hundid olevat selles koopas elanud ja Lubja mäe all Krillimäe piirkonnas olid huntide püüdmiseks augud. Ükskord olla üks vintis peaga kohalik pilllimees Pirita kõrtsist tulles ühte neist sisse kukkunud, otse lõksus olnud hundi juurde. Nii kaua, kui paarimees abi järele jooksis, olla ta, kuni käed kanged, hundile muusikat mänginud, et too ei ründaks. Abi saabudes hunt tapeti ja kõrtsis tehti temast praad.
Kuradikoopa nimega aga hirmutati lapsi, et nad sinna ei läheks.
Milline oli elu Viimsis nõukogude ajal?
Nõukogude ajal oli siin ilus ja hea elu. Seda tänu Kirovi näidiskalurikolhoosi legendaarsele esimehele Oskar Kuulile, kes oli geniaalne ärimees. Arvan, et kui ta oleks läänes elanud, oleks ta miljonär olnud! Tema juhtimisel hakkas kolhoos tänu kala töötlemisele ja müümisele kiiresti kasumit teenima, aga et üks kolhoos kasumit teenida ei tohtinud, pööras ta kogu kasumi kiiresti kuluks – ehitas haigla, kooli, lasteaia ja tegi seda kõike talle omase suurejoonelisusega, koolis oli oma talveaed ning lasteaias bassein. Oskar võttis tööle ka neid, keda mujal ei võetud, näiteks Saksa poolel võidelnuid. Lõpuks olid osad Kirovi kalurikolhoosi plaanid olid nii läänelikud, et neile tõmmati kuuldavasti kõrgemalt pidurit. Aga elul oli ka teine külg – elati piiritsoonis, merel käia ei saanud, terve poolsaar oli täis erinevaid sõjaväe- ja piirivalverajatisi.
Kuidas Sinust kui kirglikust koduloohuvilisest vallaametnik sai?
Mind kutsus muuseumist valda tööle toonane abivallavanem. Eks mind peeti sõprade ja tuttavate poolt algul hulluks, kui teatasin, et lähen kultuurivaldkonnast Viimsi valda kommunaalmajandusega tegelema. Et vallaametnikud on ju need, kes saavad ainult sõimata ja seda eriti kommunaalametis. Aga mina tundsin, et muuseumis olin oma eesmärgi saavutanud ja vaja on edasi minna. Muuseumis möödus üliäge periood mu elust koos ülilahedate kolleegidega, keda ma kunagi ei unusta.
Taristu ja teede teema on mulle alati huvi pakkunud. Juba külaseltsi esindajana tegin vallale rohkelt ettepanekuid erinevate teenuste parendamiseks või probleemide lahendamiseks. Minu kirjadest on praegu mu kabinetis riiulil terve kaust alles. Nüüd avanes mul võimalus ise neid ideid ellu viima hakata. Seega võtsin kommunaalameti juhataja tööpakkumise rõõmuga vastu.
Nüüd olin ise see, kellele inimesed murekirju kirjutama hakkasid. Esimese kuu jooksul saabus mu postkasti üle 60 kaebekirja! Need olid mured, millega keegi polnud varem tegelenud, aastast aastasse lohisenud probleemid. Hakkasin asjadega tegelema ja inimestega suhtlema. Mõned asjad seisid raha taga, aga päris palju väiksemaid asju sain ametnikuna kohe ära lahendada.
Mida esimese asjana kohe ära tegid?
Kui valda tööle tulin, töötas kommunaalametis ainult 3 inimest. Aga vallas elas juba siis 15 tuhat inimest. Võtsin kiiresti praktikandid tööle ning asusime probleeme kaardistama ja lahendama. Tol aastal tabas Viimsit samuti suur lumesadu ja vald ei suutnud teid puhastada, inimesed ei pääsenud kodudest linna tööle. Laekus kaebusi, inimesed tulid vallamajja kohale ning seisid olid mul ukse taga järjekorras, et juhtida tähelepanu hooldamata teelõikudele. Oli päevi, kui mul polnud aega ei lõunal ega WC-s käia, võtsin aga järjest kaebustega inimesi vastu. Kui kultuurisektoris oli kõik olnud alati hästi positiivne, kõik aina kiitsid ja tänasid toredate sündmuste eest, siis nüüd pidin hoopis teistsuguste meeleoludega hakkama saama ja kriitikat vastu võtma. Kuna probleem on see, mis mind käivitab, asusin tegutsema.
Seadsin eesmärgiks, et kaebusi enam ei tuleks. Hakkasin probleemidega süvitsi tegelema ja tihti tuli ka ise, labidas käes, objektil asju lahendada.
Kahe kuuga välja töötatud struktuurimuudatus sai alles 2–3 aastaga ellu viidud. Noore ametnikuna ma ei teadnud, et kõik asjad ei käi kiiresti. Lõpetasin ära mitmed kallid hankelepingud, sest teatud tööde puhul on sisseostmine kallim kui isetegemine. Raha jäi ülegi, selle eest ostsime kommunaalmetile bussid. Nüüd niidame ise ja veame ise prügi ära. Praegu, pärast aasta alguses toimunud ehitus- ja kommunaalameti ühendamist osakonnaks, töötab meie tiimis 20 inimest.
Kui varem oli vald n-ö tellija laua taga ja kuskil oli keegi anonüümne täitja, siis nüüd käib iga bussijuht ja labidamees vallamajas kohal, me kohtume ja arutame asju silmast silma – nad on osa valla elanikke teenindavast meeskonnast. Meie valdkonnas on ca 100 inimest, kes aastaringselt iga päev valla heaks tööd teevad. Mõnikord ajan nad oma nõudmistega hulluks – küll tahan paremat niidukvaliteeti, küll esteetilisust tee-ehitustööde juures, sageli ulmekiirust asjade menetlusel. Tahan, et kvaliteet oleks parim. Kunagi ei tohi loorberitele puhkama jääda, alati saab paremini.
Kui jälle tuleks talvel suur lumi – kas nüüd on vald selleks valmis?
Jah, näiteks eelmisel talvel oli meil kogu aeg 20 ühikut tehnikat lumekoristuseks valmis. Kiidusõnu ja -kirju oli oluliselt rohkem kui murekirju ja selle üle oli tõeliselt hea meel.
Kas ja kuidas IT taust Sulle praeguses töös kasuks tuleb?
Kindlasti aitab see kaasa. IT on erinevate teenuste osutamisega tihedalt seotud. Meil on Viimsis võetud Eestis esimesena kasutusele hauaplatside lepingute täisdigitaalne taotlemise ja sõlmimise võimalus. Samuti saab meil digitaalselt taotleda lubasid teede sulgemiseks, kaeve- ja veotöödeks ning reklaamiks. Mulle IT-inimesena see väga meeldib!
Plaanis on välja arendada kogu kommunaaltaristu haldamise infosüsteem, et kõike saaks taotleda ja salvestada ning kuvada geoinfona ühes keskkonnas ja mingit käsitööd andmete ühest kohast teise sisestamisel enam teha poleks vaja. See on olnud mu suur unistus juba mitu aastat – luua kaasaegne töövahend ametnikule ja keskkond elanikule, kust iga inimene saab vaadata, milline on tema külas või koduümbruses seis valgustatud teedega, teekatte liikidega, sademeveesüsteemidega, mis ajaks on miski tegevus kavandatud, võimalus elektrooniliselt ja mugavalt esitada taotlusi jne.
Lisaks osalen suure huviga erinevatel MKM-i meeskonna töökoosolekutel, mis on seotud ehitusteenuste kaasajastamisega. Selles valdkonnas on oodata suuri muudatusi.
Kuidas projekte rahastad?
Mulle meeldib projekte juhtida ja täiendavat rahastust taotleda. See on võimalus valdkonda arendada ja igat võimalust tuleb maksimaalselt kasutada. Olen palju Eestis ringi sõitnud ja vahel teeb kadedaks, kui palju on mõnes kohas EL-i rahadega ilusaid asju ära tehtud.
Tuleb olla aktiivne. Oleme meeskonnaga EL-i fondidest oma 5–6 miljonit eurot valda toonud. Nendest rahadest on ehitatud 1 miljoni euro eest kogu Haabneeme aleviku LED valgustus ja töösse läheb LED II projekt samas rahalises mahus. 2,3 miljoni euro eest oleme Viimsi valda rajanud kergliiklusteid. Lisaks veel erinevad saarte, keskkonna ja tarkvaraga seotud projektid. Töös on LIFE sademeveeprojekt. Hetkel on sees kolm taotlust kogumahuga ligi 700 000 eurot.
Unistan rahastuse saamisest ühele suurele mänguväljakute projektile. Ma tahaks ehitada valda Taani eeskujul õuesõppe mänguväljakud, mis viiks lapsed toast arvuti tagant õue. Ja need mänguväljakud ei tuleks plastikust, vaid looduslikest materjalidest, seal saaks olema kivid, köied, muda, palgid ja veesilmad – kõik see, mis lastele meeldib.
Kuidas kriitika ja negatiivse tagasisidega oma töös hakkama saad?
Ma ei võta kriitikat isiklikult, sest paratamatult on alati keegi, kellele miski ei meeldi. Ma olen kõike kogenud – mulle on lubatud puuriida taga peksa anda, mind on hoiatatud pimedatel tänavatel kõndimise eest jne. Mõni ähvardus ajab isegi muigama. Kui telefonis mu peale karjutakse, panen toru ära ja helistan hiljem tagasi – seejärel on hoopis viisakam toon. Viimasel ajal on selliseid juhtumeid õnneks vähe, aga alguses oli pahandamist palju, sest inimestele ei selgitatud otsuste põhjuseid. Lihtne on öelda „ei“ ilma selgitamata või lahendust otsimata. Palju keerulisem on otsust põhjendada ja näha vaeva alternatiivse lahenduse leidmisega. Mina julgen alati vajadusel „ei“ öelda, aga tean, et seda „ei“-d on vaja põhjendada.
Näiteks äsja Aiandi tee äärde rajatud punase kattega kergliiklustee on tekitanud vastakaid arvamusi – mõnele väga meeldib, teisele ei meeldi üldse. Olin ka ise selle punase tooni suhtes algul skeptiline, aga kui nägin, kui paljudele see meeldib, siis muutsin oma konservatiivset arvamust. Olen paljudele selgitanud, kuidas mujal maailmas on sellised punased kergteelõigud tavapärased. Hea on näha, et tavaline asi nagu kõnnitee paljusid kõnetab ja ka Viimsi fototurismi elavdab.
Mis on olnud su suurim väljakutse Viimsi vallas töötades?
Kõige raskem töö oli Heki tee rekonstrueerimine ja haljastuse mahavõtmine, et jalgteid rajada. Ühelt poolt oodati seda tööd juba aastaid, aga kui tööd algasid, oli palju vastuseisu ja ei mõistetud, miks puid maha võetakse ja miks nii palju üles kaevatakse. Tööd olid väga mahukad ja objekt oli ülikeeruline. Maa sees oli palju ootamatut. Hiljem panime ka suure rõhu teeäärsele haljastusele ja kui teed lõpuks valmis said, siis hakkas tulema tänu. Mõni inimene tuli isegi isiklikult mu kabinetti kohale ja vabandas oma varasemate sõnade pärast. Lõpuks jäi kõlama positiivsus, inimesed on rahul ja kiidavad.
Sageli on nii, et kui ei tehta, siis ollakse pahased, aga kui tegema hakkame, siis ei olda rahul. Meie töö ongi võimalikult palju tegevusi selgitada. Kui asi valmis saab, siis ollakse alati tänulikud. See muster kordub objektilt objektile. Ja ma mõistan seda – kui keskkond muutub, siis ikka muretsetakse, mis saama hakkab.
Aga mõni huvitavam juhtum, mis meelde on jäänud?
Tuleb meelde üks aastatetagune kõne, kui teatati Haabneemes kortermajade
vahel ringi kepslevast ohtlikust lehmast. Algul ma ei uskunud, aga kui tuli ka
teine kõne, läksin seda lehma otsima. Ei leidnudki.
Mõnikord teeb nalja see, kuidas inimesed pelgavad oma naabriga suhelda. Näiteks üks juhtum oli selline, kus isik teatas, et tema krundil on kraavid täis ja sademeveetoru, mis naabri kinnistul asub, on vist umbes. Naabriga ta rääkida ei tahtnud. Õhtul koju sõites läksin kohale, hüppasin, kindad käes, kraavi, võtsin sealt ühe oksa välja ja oligi korras. Vesi jooksis ära ja asi sai lahendatud.
Valla töö on ühelt poolt koormav ja raske, aga samas on meie osakonnal üle 20 erineva tegevussuuna, mille tegevused on kõik eriilmelised. Ei ole midagi nii, et istud soojas toas ja naudid ametniku lihtsat tööd. See on müüt. On olukordi, kus on tulnud reageerida öösel kell 4, või tööpäevi, mis lõpevad hilisõhtul. Mõnel päeval käib minu postkastist läbi ligi 200 e-kirja, millele kohe ei jõua vastata. On palju pinget ja stressi. Inimestel on väga kõrged ootused ja me püüame nendele vastata. Oleme seni andnud endast parima ja jätkame seda. Sellegipoolest võin öelda, et kõik need aastad on olnud tõeline nauding ka siis, kui on olnud raske.
