Oma ajaloole kohaselt võib keset rikkalikku loodust kohata ka omapäraseid vaatamisväärsusi – näiteks miinikestadest lipuvarraste hoidjad ning samuti miinikestast tehtud annetuste kogumikasti.
Püsielanikke on saarel 13 ringis ning suvisel hooajal võib kohalikke olla lausa üle 40 inimese.
Naissaarele saab korraldada erineva iseloomuga reise, alustades mõnusatest jalgsi- ja jalgrattamatkast. Saarel saab ringi liikuda seikluslike UTV-autodega, nendega korraldatakse ka ekskursioone. Võimalik on teha ka vabatahtlikku tööd ja aidata nii saare arengule kaasa.
Jalgsi või liiklusvahendiga
Sinna vahele jääb veel terve rida erinevaid võimalusi. Mugavaks teeb reisimise veel see, et paadiühendus mandriga on mugav ja kiire. Olenevalt tuulesuunast ja ilmast kestab sõit Tallinna kesklinnast umbes poolteist tundi. Soovijad saavad sõitu nautida kohvi ja kerge kehakinnituse taustal.
Iseseisvalt saarele tulles on kohe sadamas võimalik rentida omale nii jalgratas kui ka elektril töötav UTV. Saar, olles kõigest 9 km pikk ning 4 km lai, on siiski piisavate vahemaadega, et jalgsi liikumine võib muutuda natuke liiga aeganõudvaks ja väsitavaks.
Kui on soov jääda ööbima, võib lisaks RMK telkimisaladele julgelt sisse piiluda ka Naissaare Külalistemajja. Aktiivsema puhkuse huvilistele korraldatakse suurima hea meelega ka talguid!
Elekter päikesest
Saarel on peamiselt näha sõidukeid, mida igapäevaselt linnapildis juba enam aastakümneid näha pole olnud. Üheks põhisõidukiks on kastiauto. Seltskonnaga kastis istumine on omaette kogemus – loksudes mööda käänulisi teid ja hüpates piki künklikke metsaradu.
Kui
leida aega, et ka ümbrust jälgida, võib näha ka pikki vanu raudteerööpaid, mida
loodus vaikselt endasse neelama hakkab.
Lisaks on huvitav vaadata, kuidas üha enam on vanade nõukogudeaegsete hoonete
keskele kerkimas tänapäevaselt modernsed elumajad.
Püsielanikke on saarel 13 ringis ning suvehooajal võib kohalikke olla lausa üle 40 inimese. Kõik nad on väga sõbralikud ja külalislahked – külalisena saarel ringi liikudes tervitavad kõik kohalikud sind vähemalt sooja naeratusega. Tõele au andes tuleb tõdeda, et sealsed elanikud on tublid ja töökad inimesed – nad hoolitsevad terve saare eest ning teevad ka selle kallal tööd, et vanad lõhatud patareid säiliksid võimalikult kaua.
Ühes praeguseks lagunenud punkris elas kunagi üle 50 inimese, sees oli keskküte ning kraanist tuli sooja vett.
Saarel on olemas ka vabatahtlike pääste, mis on neile aumärgiks. Igapäevaselt toimetatakse elektrigeneraatorite ja päiksepaneelide abil.
Punkrielu
Olenemata asjaolust, et kui kunagised sõjaväed oma toimetamised saarel lõpetasid ning suurtüki patareid õhkasid, on varemed siiski olemas ning mitmed neist on ka tavainimestele ligipääsetavad. Patarei nr 10a (ka Peeter Suure patarei) rajati 300 m kaugusele rannast ning selle moodustasid kaks tugevat kahekorruselist soomustornialust.
Need olid omavahel ühendatud 200-meetrise liivavalliga ning varjasid raudteeharu. Kumbagi torni planeeriti kaks 14-tollist suurtükki. Betoonehitistest valmis ainult põhjapoolne, millele jõuti peale tõsta ka pöörlev soomustorn.
Tänu sellele, et põhjapoolne suurtükk poolikuks jäi ning jäeti õhku laskmata, on see saarel üks paremini säilinud suurtükipatareisid.
Lõunapoolsest betoonrajatisest suudeti valmis ehitada vaid raudkivialus koos välisseinte ja silinderja betoonalusega soomustornile. Juhtimiskeskust polnud ette nähtud. Tänapäeval võib ainult ette kujutada, mis vaade kahurist olla võis – praeguseks on mets peale kasvanud.
Lisaks saab oma fantaasia tööle panna tänapäevastes rõsketes ja jahedates patarei vanades ruumides ringi jalutades – ühes praeguseks lagunenud punkris elas kunagi üle 50 inimese, sees oli keskküte ning kraanist tuli sooja vett.
Naissaare tuletorn, mis on viimased aastad külastajatele suletud olnud, on nüüdsest oma uksed taas avanud.
Kui osata vaadata, siis võib märgata ka kunagiste vene vägede vangide kambreid. Praeguseks on ühest maaalusest punkritoast loodud sobivad tingimused ka koosviibimiste ja ürituste korraldamiseks.
Vaade merele ja mandrile
Kui maa all ja punkris ringi jalutades tuleb jälgida oma jalgeesist, et mitte
kivide taha komistada, siis ka õues liikudes tuleb olla ettevaatlik – keset
metsa võib leida vana ja pealt lahtise kaitserajatise.
Naissaare elanike jaoks on tähtsal kohal ka kalmistu Kapelle. Kuigi vana nimi Kapelle viitab muistsele rannakabelile, on tegemist siiski väikese põlistest mändidest varjatud kalmuaiaga. Keskseks mälestiseks on Krimmi sõjas hukkunud inglise meremeeste püstitatud kalmukivi. Kalmistult võite leida ka mälestuskivi põliste Naissaare perekondade mälestuseks.
Saarel on olemas oma kirik, mis oma päikeseliselt kollase torniga silma torkab. Kirik on ehitatud 1930. aastatel ning on arvuliselt teine Maarja kirik Naissaarel – esimene hävis I maailmasõjas.
Naissaare tuletorn, mis on viimased aastad külastajatele suletud olnud, on nüüdsest oma uksed taas avanud. 1960. aastal ehitatud torn on maapinnast 45 meetrit ja veepinnast 47,8 meetrit kõrge.
Torni punasest tipust, kuhu viib 214 trepiastet, avaneb imeilus vaade saarele, merele ja mandri siluetile. Teekonda alt üles ilmestavad ka ajaloolised pildid koos infokildudega seintel. Tegu on juba teise betoonist valatud tuletorniga Naissaarel – esimene õhati 1940. aastatel.
Tuletorni kõrval seisab kunagine sidemaja, mis – kui kõik hästi läheb – kunagi ka külalistele muuseumi näol avatakse.
Suvel tasub silma peal hoida Naissaarel toimuvatel üritustel – mõtted on igatahes suured!
